Auto pildis: 1938 Talbot-Lago T150C-SS Teardrop Coupé

Sel autoasjanduse juubeli aastal võtame kasutusele veel ühe ja seejuures omapärase autode tutvustamise vormi, mille idee on laenatud, tunnistame ausalt, USA kvaliteetajakirjalt, kus rikkalikult illustreeritud, kuid õige tagasihoidliku tekstimahuga sari ilmub ammuilma pealkirja all „Photo feature“.

 Lähtudes eeldusest, et iga üksik, iseäranis kvaliteetne foto on tõepoolest väärt tuhandet sõna, aga 5-20 tuhande sõna lugemiseks leidub aega väga vähestel, saame tänasesse argipäeva sobiva koosluse, kus teksti maht on enam-vähem võrdne ajakirjades ja auto arengust läbilõiget üritada andvates raamatutes praktiseeritava 200-400 sõnaga, aga ainsa pildi asemel käib meil kirjelduse juurde 6-21 pilti (internetiajakirjade suurim ja lõpuks otsustavaks saav trump, koos videomaterjaliga muidugi).

  Vastset sarja alustame Sajandi auto nominentide hulka kuuluva mudeliga. Tegu on kolmekümnendate aastate teise poole autokujustuse kontekstis erilise positsiooni omandanud kupeega, mis oma harulduse tõttu viimastel aastatel kohati enam kui 4,5 miljoni dollari eest omanikku on vahetanud.

  Briti-prantsuse segafirma Sunbeam-Talbot-Darracq (S.T.D. Motors) lagunes 1935. aastal majandusraskustes ja selle ühe haru, Suresnes´s asuva Automobiles Talbot tehase omandas lühikest aega direktorina toimetanud itaallane Antony Lago. Mees lisas oma nime margi omale ja otsustas edasi tegutseda, kuid firmale saatuslikuks saanud liigsest killustatusest ta paraku õppust ei võtnud. 1939. aasta kataloogis näiteks loetleti ikkagi 3 telgede vahet, 11 mudelit ja 4 mootorimahtu. Ka oli autovõistlustest osavõtt ülimalt kulukas.

  Tehniline progress oli see, mis lubas siiski uusi kliente saada, pealegi esineti autoradadel üsnagi hästi (kuigi võit maailma olulisimal sõidul Le Mans´is tuli alles aastal 1950). 1923. aastast oli autode konstrueerimisel jäme ots olnud kolme itaallase käes. Neist üks, Walter Becchia nimi, jätkas Talbot-Lagos peainsenerina. Uue põlvkonna auto aluseks võttis ta Talbot-Darracq K78. Tal valmis poolsfääriliste põlemiskambritega mootor, mille juures ülanukkvõlle siiski ei kasutatud. Keerukas klapiajam meenutas BMW 328-l pruugitavat. Too mootor oli õige hästi forsseeritav, neljaliitrisena andis see kahe karburaatoriga välja 140 hj, aga kolme karburaatori abiga tervelt 170 hj. Viimane arv küündis muide USA seitsmeliitriste, kuni 16silindriliste jõuallikate tasemele.

  Becchia lahendus osutus töökindlaks, pealegi oli jäetud varu mootori mahu suurendamiseks 4½ liitrini (mis pärast sõda ka aset leidis). Sõja järel oli põhjust rääkida silmapaistvast võimsuste vahemikust 190-250 hj., kui arvesse tulid ka võistlusautod. Klapiajam pidas ka siis hästi vastu, probleemid tekkisid võistluskoormustel pigem mootori alaosaga. Kuna Tony Lago oli olnud ise tegev eelvalitsaga Wilson-käigukastide arendajana, võeti nood varajased neljakäigulised „robotkastid“ vältimatult kasutusele ka seerial T150.

  Esivedrustus oli sõltumatu, õõtsharkide, põikvedru ja friktsioonamortisaatoritega, tagavedrustus sõltuv, poolelliptiliste vedrude ja mainitud amortisaatoritega. Trummelpidurid olid paraku mehaanilise ajamiga, roolimehhanism teo ja mutriga. Šassiisid tehti telgede vahega 2650 ja 2950 mm ja need saadeti, nagu väikestel vabrikutel kombeks, kerefirmadesse rüütamiseks.

  Kujunes nõnda, et Figoni & Falaschi, Carrossiers (1935-1951) Pariisi eeslinnas osutus nende hulgas väljavalituks. Firma kelle nn tilgakujulised - Gouette d´Eau, Teardrop - kered esindasid sedavõrd hästi prantsuse iseäraliku autokujustuse kuldajastut, et näiteks Floridas organiseeriti 1992. aastal kujult T150 koopiate, sisult aga Fordide tootmine superhinnaga 106 000 dollarit. Talbot-Lago, aga ka Delage´i, Delahaye ja Hotchkissi käsi ei saanud Teise maailmasõja järel hästi käia Prantsusmaal kehtestatud luksusautovaenuliku maksupoliitika tõttu.

  Hüdropidurid ja 4½-liitrine mootor muutsid valiku tipus olevad Talbot-Lagod hulga paremaks, aga 1951. aastaks kaheksakümneni kahanenud läbimüük (kõik mudelid kokku) oli selge märk margi hääbumisest. Simca ostis Talbot´ tehase ära 1959. aastal, järgmisel hästi küll võidelnud, aga paraku sõja kaotanud Tony Lago suri.