Seltsimeeste autod kõvakaante vahel

Iga maakeelne autoraamat, iseäranis originaalteos, on ja jääb harulduseks, aga Tõnu Ojala vastne „Unistuste (unustuste) autod“ on teatud mõttes unikaalne terves ilmas.

  Mängu enam kui poole sajandi vältel jälginuna on mul alust sedasi öelda. Neile, kes on teadlikud Venemaal tosinakaupa kirjastatavatest autoraamatutest, võib väide imelik tunduda. On sulatõsi, et hiidriigi paljudes paikades leidub piisaval arvul kirjastajaid, kes võtavad riski autoteemat käsitelda. Mis teeb muidugi kadedaks.

   Tiraažid, tõsi, pole kuigi suured, aga ju seegi ära tasub. Nomenklatuur seevastu on uskumatult lai. Ja teemadesse kaevutakse sügavuti, mis on samuti kadestusväärne. Mu Altais elav kirjasõber Mihhail Sokolov saatis äsja oma värske, veoautole ZIS-6 pühendatud raamatu. Indeksiga ma ei eksinud, tegu pole tõesti mitte peamise sõja eel sündinud „tööhobusega“ ZIS-5, hoopis kolmeteljelise nišimudeliga, sõjardite lemmikuga. Lausa nõnda detailseks on mindud!

   Selle – ja kümnete teiste taoliste, autoehituse mõnd kitsamat, kohati ülikitsast valdkonda käsitlevate raamatute – sisukus on üldjoontes vapustav. Rabab ajalooliste fotode kaskaad ja teab kust välja ilmunud jooniste küllus. Mäletan väga hästi, kuidas N Liidu ainus tõeliselt tuntud autoajakirjanik Lev Šugurov fotode puudusel alatihti hädas oli ja laskis kunstnikel halva kvaliteediga fotodelt autod lihtsalt maha joonistada. Tema juures kodus nägin küll unikaalseid dokumente, aga haruldasi ja teravaid fotosid küll eriti mitte. Ning seda mehe puhul, kes pääses vähemalt teatud tasemel arhiividesse!

   Edasi – vähemalt mulle pole kätte sattunud mitte ainsatki vene autori kirjutatud nõukogude autode üldajalugu, mis oleks läänes kujunenud tasemega võrreldav. Juba nooruses ära hellitatuna korüfeede nagu Michael Sedgwick, Nick Georgano, L.J.K. Setright, Jan P. Norbye, William Boddy filigraansete, suurt mõttepingutust ja kaasaelamist nõudvate tekstidega, on mul tavalugejaga võrreldes muidugi erakordselt kõrged ootused.

   Enam-vähem piisavale ülevaatele, millel ka kirjanduslikku väärtust, on püüelnud välismaa autorid. Andy Thompson, kes end ise profiks ei pea (ning vene keelt ei valda), suutis kokku panna 376-lk teose „Cars of the Soviet Union“. Materjale uurides kasutas ta automaattõlget, tunnistas ta mulle ausalt.

   Maurice A. Kelly 126-lk raamatu „Russian Motor Vehicles“ tegeliku sisu avab alapealkiri „Soviet Limousines 1930-2003“. Mulle ta väitis, et luges vene keeles, aga arvukad vead vene nimedes ja muu annab tunnistust, et see pole päriselt nii. Kui ma aga eessõnas avastasin, et ma Moskvas elan, heitis see täiendavat varju autori – olgu muld talle kerge - faktidesse süvenemise tahtele.

   Kas siis tõesti ei leidu ainsatki raamatut sel teemal, millega nõudlikki maitse rahul võiks olla? On üks, mille autori ees mütsi laia kaarega maha võtan. Lewis H. Siegelbaumilt, tööstusajaloo professorilt Michigani ülikoolis ilmus viis aastat tagasi kadestamist väärt „Cars for Comrades. The Life of the Soviet Automobile“ (Cornell University Press, 310 lk). Suurepärane näide sellest, kuidas ka välismaalane suudab teemasse jäägitult sisse elada (liiati et talle tehti lahti varem vast isegi Lev Šugurovi ees suletud olnud arhiivide uksed).

   Selles raamatus leidub vaid näputäis fotosid, kõik mustvalged, sest tegu on tõsise teadustööga. Professor on kõigele muule lisaks ka väga helde kolleegide vastu. Mulle saatis näiteks haruldasi venekeelseid raamatuid, mille tiraaž on 250 ja mis on mõeldud pigem ametkondlikuks kasutamiseks. Niisugune omakasupüüdmatu suhtumine on liigutav tänases üha kalestuvas maailmas.

  Sellised on – kahtlemata mittetäielikena esitatud – tagamaad, mille taustal ilmus Tõnu Ojala tervelt 336 lehekülge paks raamat. Lubage siia lisada üks mõte, millesse ma 101-% kindlusega usun. Parima populaarse N Liidu autode üldajaloo kirjutamise eeldus on nõukogude tingimustes elanud baltlase päralt. Miks ometi? Esiteks tuleb osata hästi vene keelt, teiseks tuleb olla elanud „nõukogulase“ nahas, kolmandaks tuleb hästi tunda nii lääne kui N. Liidu autolugu ning neljandaks olla prii nii suurvene šovinismist kui nüüd noorte vene kirjameeste seas kohati võimust võtnud radikalismist, mis ei suuda nõukogude tööstuses toimunut samuti erapooletult hinnata.

   Kõik nimetatud eeldused on kõnealuse raamatu autoril olemas. Ise nõukogude autotööstuse ja autovõidusõidu kohta tuhandeid lehekülgi kirjutanuna ja kunagi taolise raamatu kirjutamist alustanuna on mul loomulikult põhjust väga tähelepanelik, isegi noriv olla. Kui kedagi huvitab, miks mul mainitud kirjatöö pooleli jäi, siis räägin loo lühidalt ära.

   Rootsist tuli helde pakkumine, millest oli pea võimatu ära öelda. Õige varsti aga selgus, et sisuka raamatu asemel tõsihuvilisele taheti hoopis kergekaalulist, milles domineeriksid sotsialistliku autoehituse nuripidisused. Ega anekdootidest ja šokeerivatest faktidest ju puudust olnud, aga ma pole mingi vestekirjanik ega humorist, pigem ikka autoloolane. Autoasjandus on mulle püha asi. Saadud korralik käsiraha tuli kahetsusega tagastada. Mõned valminud peatükid on muidugi kusagil tallel, vast ilmuvad need ühel heal päeval Automobilias…

   Aga nüüd tagasi teose juurde. Raamat ei käsitle mitte üksi sotsialistlise autotööstuse lugu aastatel 1924-1991, vaid alustab eellugu koguni Ivan Kulibini müstilisest tritsiklist ja siirdub läbi tsaari-Venemaa ponnistuste tööstusriigiks, seal hulgas muidugi autoehitust omavaks, saada. Minuealistele pakub suurimat uudsust pärast „murdumatu“ lagunemist toimunu, aga sedagi on ju tubli 22 aastat ja muudatused kardinaalsed. Sõnaga – midagi on selles raamatus igale eale 10 ja 80 vahemikus.

   Raamatu pildivalik on Eesti oludes enneolematu. Profina tean, mida sellise „kollektsiooni“ muretsemine tähendab nii töömahu kui teinekordki kõrge rahalise panuse mõttes. Oleme isegi ostnud mitmekümneeurose tükihinnaga pilte ja seetõttu on selliste kohtamine massiliselt raamatus hinnaga alla 20 euro üllatav – selle raha eest ei saa täna ju isegi väga odavat toota, ainsa pildita juturaamatut!

   Mulle isiklikult meeldivad ikka ja alati tabelid, graafikud ja tehnilised joonised. Koguni tabeleid leidub, ja hulgi. Laiadele hulkadele mõeldud teoselt oleks jooniseid ülekohtune oodata, need peaksid tõepoolest jääma ülal mainitud nišitoodete lehekülgedele. Miks mitte unistada ajast mil ka eesti keeles ilmuvad konkreetsete autode detailsed kirjeldused?

   Ma näen suurt potentsiaali selle raamatu tõlgete avaldamise vallas. Soomlastele, kes (vist) on „eesti asjaga“ pisutki tuttavad, võiks teha vast otsetõlke, ülejäänud keeltes aga oleks otstarbekas peatükkide mahtu mõnel määral muuta. Näiteks oluliselt suurendada nõukogude täiesti unikaalse võidusõiduajaloo osa.

   Tere tulemast meie mikroskoopilisse klanni, autokirjanik Ojala!

Margus-Hans Kuuse