Taustapildil on Auburn Speedster

1935. aasta Auburn Speedsterit loevad asjatundjad tolle aastakümne Jaguar E-ks. Autoks, mis oli nii elegantne kui kiire ning mida pakuti liigagi odava hinna eest. Fakt, mis loomulikult aitas mõnevõrra kaasa margi hääbumisele juba aasta möödudes.

  Auburni linnas Indianas hakati asukoha järgi valitud marginime all automobiile ehitama 1902. aastal. Esialgsetest ühesilindrilistest, tüürkangiga rooli asemel autohakatistest sirgusid paari aasta jooksul sootuks võimekamad kahesilindrilised sõidukid, mida tehti 1910. aastani. Aastatel 1910-1912 lisati nelja- ja koguni kuuesilindrilised mudelid, 1917. aastast valmistati üksnes viimaseid.

  Kõrghetk oli aastal 1919, kui monteeriti üle kuue tuhande auto, neli aastat hiljem ei suudetud müüa isegi mitte kaht ja poolt tuhandet. Allakäik jätkus, tootmine kahanes kuue autoni nädalas ja nendestki oli raske lahti saada. Endine automargi Moon müügimees Errett Lobban Cord päästis olukorra. Ta tõi majja ideerohked stilistid, kelle nõuannete järgi lattu seisma jäänud autod eredematesse toonidesse värviti ja millele julgelt nikkelilustisi lisati.

  Iga eksemplari omahind küll tõusis, aga nüüd oli võimalik küsida ostjalt sellist hinda, mis ikkagi tillukese kasumi kindlustas. Langustrend peatati, taas oli võimalik mõtlema hakata tootmise laiendamisele. Liiati et 1925. aastaks valmis väljanägemiselt sootuks moodsam mudelkond. Kuuesilindrilistele autodele lisati kaheksasilindrilised. Viie aastaga suudeti läbimüüki peaaegu et kümnekordistada.

  Veelgi moodsamaks muutus Auburnide väljanägamine aastal 1931 tänu andekale stilistile Alan Leamyle, kell käsi oli mängus ka kahe teise Errett Cordile kuuluva margi juures. Need olid Duesenberg ja Cord. Hinnad jäid 950 ja 1400 dollari vahemikku ja selle eest saadi tõesti väga palju autot. Nüüd oli põhjust aastatoodang enam kui 34 tuhandeni kruvida.

  1932. aastal jõudis majanduskriis ka Auburni müügisaalidesse. Parajasti siis toodi välja V-12 mootor võimsusega 160 hj ja tippmudelitele määrati väga madalad hinnad 1175 ja 1275 dollari vahemikus. Kaheksasilindriliste eest küsiti nüüd pelgalt 725-1005 dollarit. Sellest hoolimata polnud 1932. aastal põhust valmistada enam kui 11 145 autot, järgmisel aastal kahanes kogutoodang 5038-ni. 1934. aastal lisatud kuuesilindrilised mudelid, mille hinnad algasid 695 dollarist aitasid müüa seitsme ja poole tuhande auto ringis.

  Auburni hiilguseni kujustuses jõuti 1935. aasta mudelitega, millele lisati esmakordselt ka ülelaadimine. Kuuesilindriline mootor arendas 85 ja kaheksasilindriline baasmootor 115 hj 3600 pöördel minutis. Kompressori abiga võeti samast mootorist 150 hj 4000 pöördel ehk siis kõigest 10 hj võrra vähem eelmise aasta V-12 mootori arendatust.

  Kõige uhkema väljanägemise andis üks Ameerika tuntumaid kujustuskunstnikke Gordon Buehrig sihvakale nn paatpärakerega Speedsterile, mis sai indeksi 851 SC ja järgmisel, Auburni areenilt lahkumise aastal 852 SC. Lycomingi 4,6liitrist reaskaheksast mootorit toideti läbi karburaatori Stromberg kompressoriga Schwitzer-Cummins. Kolmekäigulises käigukastis olid teine ja kolmas käik sünkroniseeritud. Spiraalhammasratastega peülekande reduktori ülekandearvud olid 3,1 ja 4,5. Juhil oli seega võimalus valida lausa kuue erineva ülekande vahel.

  Kaheistmeline kere ehitati raamile, mis andis 3226 mm-se telgede vahe. Kõik rattad olid vedrustatud poolelliptiliste vedrude ja hüdrauliliste hoobamortisaatoritega. Lockheed tarnis hüdropidurid, rehvimõõt oli 6.50x15. Speedster oli peaaegu 5 meetrit pikk ja kaalus umbes 1700 kg.

  Kolmekümnendate aastate keskel püüdles iga mark auto poole, mille tehnilistesse andmetesse andnuks kirjutada ihaldusväärne sajamiiline (161 km/h) tunnikiirus. Neile Speedsteritele kinnitatati armatuurlauale plaadike legendaarse võidusõitja Ab Jenkinsi allkirjaga, mis garanteeris kiiruse 100,8 miili elik 162,2 kilomeetrit tunnis. Jenkins ise oli ühe eksemplariga Bonneville´i soolajärvel saavutanud ööpäevasõidu keskmise kiiruse 165,6 km/h.

  Kauni Speedsteri lisamine valikusse suurendas loomulikult huvi margi vastu. 1935. aastal õnnestus müüa 5163 autot, järgmisel paraku kõigest 1848. Seda oli liiga vähe, et ots otsaga kokku viia. Plaanist 1937. aasta mudelitel suuri muudatusi teha ei tulnud midagi välja. Prototüüpideks nood jäidki, sest Errett Cordi impeeriumis lakkas nimelt Auburn esimesena olemast. 1937. aastal kustusid ka Duesenberg ja Cord. 34 aastaga ehitati umbes 180 000 Auburni märki kandvat autot.