Taustapildil on Horch 853A

Insener August Horch (1868-1951) sidus oma tegevuse esmalt raudteega, aga kui autoasjandus elujõudu kogus võttis ta 1896. aastal vastu Benzi autovabriku juhataja ametikoha Mannheimis. Oma firma lõi ta sajandivahetusel Ehrenfeldis Kölni lähedal.

  A.Horch & Co. kolis nelja aasta kestel kaks korda, jäädes pidama Zwickausse. Alustati kahesilindrilise kergautoga, aga peagi tulid ka nelja- ja kuuesilindrilised mudelid. Tollal püüdis iga firma tuntust saavutada autovõistlustel ja polnud ka Horch ses suhtes erandiks. Esimene võit 800 km pikal kestussõidul innustas, liiati et võideti nii Benzi kui Mercedest.

  Ka 1907. ja 1908. aastal kulutati üsna palju raha autode ettevalmistamisele võistlusteks, aga enam sama hästi ei läinud ja Horchi kolleegid juhatuses nõudsid raiskamise lõpetamist. Protestiks lahkus asutaja firmast, et alustada sealsamas Zwickaus nullist. Oma nime ta uuele ettevõttele panna ei võinud, küll aga leidis ta leidliku lahenduse: Audi nimelt tähendas ladina keeles sedasama, mis Horch saksa keeles.

  Horch ilma Horchita liikus edasi, valmistades esimese ilmasõjani autosid töömahuga 1,6 ja 6,4 liitri vahemikus. Gammasse ilmus koguni 46 autot, millele pandi 8,5liitrised jõuallikad. Hulk pooleliolevaid projekte, kaasa arvatud 1,3liitrine väikeauto ja siiberjaotusega mootorid, jäeti sõja tõttu katki. Horchide koguarv küündis tolleks ajaks kolme ja poole tuhandeni.

  Firmas leidsid tööd mitu väljapaistvat inseneri alates Arnold Zollerist, kellest kujunes hiljem tuntud ekspert mootorite ülelaadimise alal. Tema projekteeriski esimesed ülanukkvõlliga mootorid. 1923. aastal firmasse tulnud Paul Daimler, Gottlieb Daimleri poeg sai valmis esimese kahe ülanukkvõlliga jõuallika. Neid reaskaheksaseid tehti tegelikult kolme töömahuga vahemikus 3,13-3,90 liitrit. Neil kõigil oli võrdne kolvikäik.

  Taolised mootorid olid tänavaautodel tollal haruldus. Lausa üllatav on, et viie aasta jooksul õnnestus üsnagi kalleid kaheksasilindrilisi Horche müüa ligemale 6800 eksemplari. Saksamaa majandusseis oli ju kõike muud kui roosiline. Kui palju autosid läks eskpordiks, on raske tagantjärele öelda. Väljapaistvad mootorid ehitas muide Argus Berliinis, autod aga monteeriti Zwickaus.

  Tänu nimetatud kolmiku edule oli võimalik tööväge suurendada pooleteiselt tuhandelt kahe ja poole tuhandeni. Iseäranis ülemaailmse majanduskriisi taustal oli see väljapaistev saavutus. Paul Daimler ise lahkus firmast 1929. aastal, aga ta mootoreid monteeriti veel kahe aasta vältel.

  Tema tööd jätkasid Fritz Fiedler ja Hans Schleicher sel moel, et projekteerisid ühe ülanukkvõlliga kaheksasilindriliste jada. Ehitada sai neid töömahuga 3009, 4014, 4517 ja 4944 cm³. Autod muudeti madalamaks ja radiaatoriümbrise kallet suurendati. Ilusate ja võimsate Horchide hind hoiti allpool sama silindrite arvuga Mercedeste taset ja see kajastus muidugi ka 2200-ni küündinud läbimüügis.

  Kasutusele tuli ZF-i neljakäiguline käigukast ja 1936. aastast olid kõik rattad sõltumatult vedrustatud (taga pruugiti De Dion-vedrustust). Tõsi ta on, et toodeti ka V-8 ja V-12 mootoritega autosid, aga viimaste 120 hj saavutati hilisema reaskaheksasega, mis käitas meie piltidel olevat 853A-d. Suurimate külgklappidega mootorite koguarv jäi marginaalseks, aga V-8 osutus erakordselt edukaks. Tõsi, luksusmudel 930 oli siiski esimene, millele pandi 5käiguline, kiirkäiguga käigukast.

  Horch koos kolme muu ettevõttega moodustas 1932. aastal konglomeraadi nimega Auto Union. Selle eesmärk oli ühiselt asju ajades tootmiskulusid vähendada ja turundust parendada. Reaskaheksased mudelid 853, 853A ja 855 hinnavahemikus 15-22 tuhat riigimarka kuulusid Saksamaa eliidi lemmikute hulka. Neile ehitasid kauneid sihvakaid keresid parimad kerestajad eeotsas Erdmanni & Rossiga.

  Siinne sporkabriolett on kogukas, 5,3 meetrit pikk ja 2,63 tonni raske. Madal kere asub massiivsel raamil. Viieliitrine mootor arendab 120 hj 3600 pöördel minutis. Käigukast on neljakäiguline, rattad on vedrustatud poolelliptiliste vedrude ja hüdrauliliste amortisaatoritega: De Dioni süsteem teeb tagarattad poolsõltuvaks. Roolimehhanismis on kasutusel tigu ja mutter. Kõigile ratastele toimivad hüdropidurid. Raske auto tippkiirus jäi pigem mõõdukaks – 135-140 km/h. Aga kolmekümnendate lõpul polnudki just väga palju autosid, mis tegid tõesti 160 km/h ehk siis 100 miili tunnis.

  Raskustesse sattunud August Horchil tuli Audi Auto Unioni kossseisu müüa, kus see Horchi, DKW ja Wandereriga kokku pandi. Sõja järel jäi Zwickau nõukogude okupatsioonitsooni ning anti seejärel Saksa DV koosseisu. Arvatavalt ehitati endises Horchi tehases seal leidunud komponentidest kuus-seitse V-8 mootoriga autot. 1956. aastal taastati sõiduautode tootmine. Kuuesilindrilisele sedaanile pandi nimi Sachsenring. Nende koguarv arvatakse olevat 1382.