Taustapildil on Jaguar XKE Roadster

Jaguar põhjustas oma uute sportautode väljatoomisega sensatsiooni nii 1948. aasta Londoni kui 1961. aasta Genfi autonäitusel. Kui mõne auto puhul on üldse sobiv kasutada sõna legendaarne, siis nimelt seda 14 aasta vältel toodetud mudel E-Type (USA-s tuntud kui XK-E või XKE) oli.

  Legendaarne oli kahtlemata ka margi sõjajärgne reaskuuene, kahe ülanukkvõlliga mootor, mis muuhulgas tõi viiekümnendatel aastatel tervelt viis võitu Le Mans´i ööpäevasõitudelt. Kui selle edasiarendus 1961. aastal kuju poolest teiste sportautodega võrreldamatu E-tüüpi Jaguari kapoti alla jõudis, läks võimsusena kirja 265 hj. Seda oli piisavalt, et tagada angloameerika maades müstiliselt kõlav 150miiline tippkiirus (241,40 km/h).

  Jaguar kindlustas voolujoonelise kaunitariga maailma parima sportauto hinna ja dünaamika suhte. E-Type maksis Suurbritannias kõigest 2098 naelsterlingit (millest koguni 30 % moodustas käibemaks). Võrdselt kiiruslik ja kordi haruldasem Aston Martin DB4, olgu lisatud, maksis 3755 naela. Esimesse seeriasse kuuluvaid autosid täiustati mitmel puhul, näiteks 4,2liitrise mootori ja avarama kupeekerega, mis võimaldas mahutada kaks lisaistet.

  Peamine eksportturg oli loomulikult USA, sestap hakati neljakäigulisele manuaalkäigukastile lisaks pakkuma ka Borg Warneri kolmekäigulist „automaati“. Tootmisega, mitte nõudlusega olid pikemat aega probleemid. Sestap suudeti 7 aastaga teha kõigest viisteist ja pool tuhat autot. Järgnenud, siit-sealt modifitseeritud teise seeria autosid seevastu kõigest kolme aastaga tervelt 41 740.

  Kolmanda seeria valmimisest anti teada 1971. aastal. Sel puhul oli tegu radikaalse muudatusega. Ehkki teoreetiliselt võinuks 2+2 kupee või rodsteri saada ka igihalja reaskuuese jõuallikaga, pakuti USA heitmenormidega toimetulemiseks ja dünaamika parendamiseks sootuks moodsamat lahendust. Tippinsenerid Walter Hassan ja Harry Mundy olid nimelt välja mõelnud ning tootmiskõlvuliseks viimistlenud V-12 skeemiga mootori.

  Tegemist oli läbimurdega terves autoehituses, kuna, erinevalt sõjaeelsetest aastatest, polnud pärast 1948. aastat suurseerias olnud mitte ainsatki kaheteistsilindrilist jõuallikat. Lincoln lõpetas nimetatud aastal ja Jaguar võttis teatepulga üle alles 23 aasta möödudes. Millega andis ka teistele luksusmarkidele märku, et aeg on sujuva käiguga paljusilindriliste juurde naasta. Siiski kulus BMW-l selleni veel 16 ja Mercedes-Benzil koguni 20 aastat!

  V-12 mootor sai 1966. aastal alguse ainueksemplarile XJ-13 panduna, siis oli tal paarisnukkvõllid. Seeriamootoril otsustati lihtsamalt läbi ajada, liiati et tavaforsseeringus saavutatud 272 hj oli ühelt poolt võimeline toime tulema USA heitmenormidega, aga teiselt, auto kaalulisale vaatamata, kindlustas 1961. aasta autoga võrreldes veelgi parema dünaamika. Neljandikmiilil oli vastse auto eelis näiteks 0,8 sekundit.

  Eeskujulikust kiirendusvõimest annavad ettekujutuse „sajani“ ja „saja kuuekümneni“ jõudmiseks kulunud 6,6 ja 15,4 sekundit. Miilineljandiku läbis Jaguar paigalt 14,2-ga. Rodsteri sai nüüd osta 3123 ja kupee 3369 naelsterlingi eest.

  Kogukama mootori mahutamiseks tuli abiraami suurendada, jõuallika raskust aitas kompenseerida nn noogutamisvastase geomeetriaga esivedrustus. Neljast ketaspidurist kaks muudeti ventileeritavaks. Standardveljed tehti laiemaks ja rehvideks valiti kiireks sõiduks kohased radiaalid Dunlop E70 VR 15. Kurvisõit ja juhitavas paranesid. Kahest autost raskem oli muidugi kupee, mille mass lähenes pooleteisele tonnile.

  Kaheteisilindriline Jaguar, millega mootori käigusujuvuselt konkureerisid vaid Ferrari Ja Lamborghini, sai hoo sisse paraku naftakriisi puhkemise ajaks. Sellega seletubki kolmanda seeria autode 15 tuhande piiri ületanud läbimüük, mis jäi kaugele maha teise seeria saavutatust. Võidusõidu-Jaguaridest inspireeritud autole järglast ei tulnudki. Küll aga hakati 1975. aastal ehitama hulga massiivsemat GT-kupeed Jaguar XJ-S.

  Nimetatule ja 1972. aastal alguse saanud sedaanile Jaguar XJ12 sobis 5,3liitrine mootor hästi ja õigustas projektiga seotud suuri kulutusi. Mootoril olid alumiiniumplokk ja alumiiniumist plokikaaned, klappe oli 24 ja karburaatoreid neli. Mitmesuguses vormis tootis Jaguar seda jõuallikat umbes veerand sajandit.

  Meie piltidel olev, eemaldatava kõvakatusega rodster XKE pärineb aastast 1974 ja näeb originaalist madalam välja. Ameerika turu nõuetele kohandatud eksemplar müüdi nimetatud aastal New Yorgis kreeklasest ärimehele. Tosina aasta möödudes jõudis see tuntud laevamagnaadi Peter Livanose kollektsiooni (muuhulgas kuulus mees Aston Martini omanike ringi).