Taustapildil on Maserati Ghibli SS

Kuuekümnendate aastate teine pool tõi müügisaalidesse kolm Itaalia superautot. Need olid Lamborghini Miura, Ferrari 365 GTB/4 Daytona ja Maserati Ghibli.

 

  Vägevas kolmikus hiilgas igaüks omal moel. Lamborghini aitas tugevasti kaasa keskmootoriga seeriaautode lõplikule läbilöögile tippklassis. Ferrari, kuigi mõnevõrra ülekaalus, sobis 405hj võistlusvariandis edukalt osalema autovõistlustel Watkins Glenis ja Le Mans´is ning Daytona trekil. Maserati kavandas sedaani Quattroporte lühendatud šassiile 1966. aastaks nii Vignale 2+2 kerega Indy kui kaheistmelise, Aafrika tulise kõrbetuule järgi nime saanud Ghibli.

  Üsna tõenäoline, et kauniduselt võinuks Ghibli olla nimetatud tol aastal sportuautode Miss Worldiks. Elegantne ja sensuaalne kujustus pärines parajasti Ghiale tööd tegevalt Giorgetto Giugiarolt. 1969. aastast ehitati kupeele lisaks ka umbes 125 rodsterkerega Ghiblit. Suurim arv, mis selle mudeliga seoses mainitakse küünib 1280-ni, aga rida ajaloolasi lepib siiski arvudega vahemikus 1070-1090. Kinniseid Daytonasid tehti 1285, lahtisi 127 ning lisaks neile veel 20 grupp 4 raamidesse mahutatud võistlusautot.

  Ghibli oli kutsutud asendama Pietro Frua kerega mudelit Mistrale, mida peaaegu kolme aasta jooksul siiski paralleelselt valmistati, aga väiksemal arvul. Mistrale mootorid olid sootuks nõrgemad, aga hind ka hulga odavam. Ghibli seevastu maksis näiteks tähtsal eksportturul USA-s 20 000 dollarit ehk kolme luksussedaani Imperial LeBaron hinna.

  Giugiaro kulutanud projektile AM 115 väidetavalt kõigest 3 kuud, aga sellegipoolest osutus Ghibli sulnis kere üheks kõige kaunimaks GT-autode hulgas kõigil aegadel. Kuna 4,7liitrisel V-8 mootoril võimsusega 330 hj oli kuiv karter, sai mootori alusvankrile kinnitada tavalisega võrreldes madalamale. Kapoti kõrgus sellega vähenes. Esimik korrastus seeläbi, et esilaternad asetati luukide alla. Nad tõusid kapoti kohale tööasendisse.

  Nukkvõllide paariga mootor oli kinnitatud koos esivedrustusega abiraamile. Vedrustus oli õõtsharkide paari ja teleskoopamortisaatoritega. Mootoriga sai liita kas viiekäigulise manuaalkasti või (vähem sportlikele omanikele) kolmekäigulise automaatkasti. Tagavedrustus oli arhailine, sillatala, poolelliptiliste vedrude ning teleskoopamortisaatoritega. Kõigile ratastele kinnitati ketaspidurid, kasutusel oli pidurivõimendi.

  Auto menukas debüüt tähendas, et esimesed sada eksemplari müüdi kibekähku maha ja tootmist tuli kiiresti laiendada. Ghiale sai osaks tõsine väljakutse neil kerrulistel aegadel, kui paralleelselt ehitati nii De Tomasosid kui Maseratisid. Ghiblisid monteeriti päevas esilagu vaid 3-4. Veider kokkusattumine, aga Henry Ford II teine naine, itaallanna Christina, ostnud endale kauni Ghibli, oli tegelikult osaline Ford Motori tärganud huvis Alejandro de Tomaso tegemiste vastu Itaalias. See viis 1971. aastal 10 tuhande dollarise hinnaklassiga De Tomaso Pantera “masstootmiseni” (kolme aastaga 5629 eksemplari), mida sai osta Fordile kuuluvast Lincoln-Mercury müügiketist.

  Ghibli Spyderile pakuti pehmele katusel lisaks ka terasplekist kõvakatust. Ghibli 4900 SS (meie piltidel) sai 4,93 liitrini avaradatud mootori, mida polnuks lisandunud 5 hobujõu pärast mõtet üldse pakkudagi. Konks oli selles, et jõuallikas oli kergelt deforsseritud (madalam surveaste näiteks) ja tundus taltsam. Samas oli aga kasvanud pöördemoment. Kinniste ja lahtiste SS-mudelite osakaal jäi väikeseks ja juba seetõttu on nood kollektsionäärde seas 4,7liitristest Ghiblidest kõrgemalt hinnatud.

  Ühes intervjuus meenutab Giorgetto Giugiaro aegu mil tal Ghibli valmis. “Tollane kliima oli Ghias suurepärane. Mul oli täielik vabadus lahenduste suhtes ja koostöö prototüüpe valmistavate inimestega sujus. Sellest siis ka viljakus. 1966. aasta Torino näitusele panime me Ghiblile lisaks välja veel De Tomaso Mangusta, De Tomaso Pampero ja Fiat 850 Vanessa. Minu otsus Ghiast lahkuda tuli pärast Alejandro de Tomaso ilmumist majja. Ta tegi senise hästi toimiva töökorralduse võimatuks. Austades oma töölepingut jäin ma Ghia konsultandiks veel ka 1968. aastal, kuni asutasin Ital Designi. Mul õnnestus hulk endisi kolleege, näiteks mudeliehitajaid ja metalliala oskustöölisi oma firmasse üle tuua.

  Kui ma töötasin Ghiale, valmisid mul Ghia 450 SS, Isuzu 117 Coupe, De Tomaso 2000 Competizione, De Tomaso Pampero, De Tomaso Mangusta, Maserati Ghibli, Fiat 850 Vanessa, Fiat Dino Coupe, Iso Rivolta Fidia, Oldsmobile Toronado Thor, Rowan Elettrica, De Tomaso Mangusta Spider ja Maserati Simun. Nimetatute seas on vaid kaks autot, mida tahaksin täna omada. Need on Ghibli ja Mangusta.”