Taustapildil on Sunbeam Tiger

Briti mark Sunbeam alustas autode ehitamist 1899. aastal, aastatel 1938-1970 tegutses aga Londonis ja Warwicki krahvkonnas Sunbeam-Talboti nime all ning viimased kuus aastat oli firma Chrysleri Suurbritannia tütarettevõtte omanduses.

  Sõjajärgse aja esimesele sportautole pandi 1953. aastal nimeks Alpine ja ehkki oli tegu tuletisega vastava suurusega sedaanist, õigustas see end isegi sportautodena sündinud Austin Healey ja Triumphiga võrrelduna. Alpine osutus üsnagi edukaks Monte Carlo rallil ja Alpirallil. Näiteks sõitis selle mudeliga noor tõusev täht Stirling Moss.

  Tehasetiimilt said arenduskeskuse insenerid nii mõndagi väärtuslikku, mis aitas neid seeriatoodete edasisel viimistlemisel. 1960. aastal valmis ilusa kerega uue põlvkonna Alpine, mille pooleteiseliitrine mootor arendas sedaani 68 asemel 78 hobujõudu. Seda tänu karburaatorite paarile. Tippkiirus küündis 160 km/h-ni. Kahtlemata nägi rodster kena välja ja meeldis paljudele. Hiljem tulid kasutusele 1,6- ja 1,7liitrised jõuallikad, kokku tehti Alpine´e üle 58 tuhande.

  Firmas oldi teadlikud, et ka 1725cm³ mootori 92 hj ja tippkiirus 170 km/h paljusid ei rahulda. Vajakajäämise kõrvaldamise tee oli teada: püüda mootoriruumi mahutada USA kompaktne ja odav kaheksasilindriline mootor. Südamesiirdamise tegi ei keegi muu kui Cobrade issi Carroll Shelby ja sai selle eest 8700 dollarit (pluss väikese protsendi igalt müüdud autolt, mis sai nimeks Tiger).

  Autoimpeeriumi juhile lord Rootesile näidati prototüüpi 1963. aastal ja temalt saadi täielik heakskiit. Vähe sellest, lord laskis tellida Ford Motor Companylt rekordilisel arvul mootoreid, nimelt 6495 260kuuptollist (ja hiljem veel 571 289kuuptollist). Tigerid pandi kokku Jenseni autotehases, nende eksportimine USA-sse ja Kanadasse sai alguse 1964. aasta suvel. Paremrooliga autosid ei ehitatud Suurbritannia entusiastide kurvastuseks enne 1965. aasta kevadet ja taolisi ei tehtudki rohkem kui umbes 800.

  Lõviosa Tigerte kapoti alt leiame 4,26liitrise V-8 võimsusega 164 hj 4400 pöördel minutis. See kindlustas tippkiiruse 190 km/h ja neljandikmiili läbimise 17 sekundiga. Nullist „sajani“ kulus 8 sekundit. Suurem mootor, mis 200 hj arendas, kärpis viimati mainitud arvu 7,5-ni ja kiirus kasvas pea 200 km/h-ni. Ühekettaline kuivsidur ühendas mootori neljakäigulise täissünkroonkäigukastiga. Hüpoidpeaülekande ülekandearv oli 2,88:1.

  Hammslatiga roolimehhanism oli suhteliselt kiire – 3,1 roolipööret. Võimendiga varustatud pidurisüsteemis rakendati esiratastel Girlingi ketaspidureid ja tagaratastel trummelpidureid. Esirattad õõtsusid keerdvedrudel ja teleskoopamortisaatoritel, taga pruugiti sillatala, lehtvedrusid ja Panhard´i varba. Rattamõõt oli 5,90x13.

  Tegu oli üpris kompaktse sõidukiga, mille telgede vahe võrdus kõigest 2185 mm-ga ja pikkus jäi alla 4 meetri piiri. Tühimass oli väiksema mootori puhul 1165 kg. Auto oli arvestatud Põhja-Ameerika turu tarvis, kus müüdi tõepoolest 80 % kõigist Tigeritest. Tõsi, ta hind 3500 ja 3800 dollari vahemikus, vaid pisut maas Chevrolet Corvette´i omast, oli pisut liiga kõrge.

  Sellegipoolest – ja vähesele reklaamile vaatamata – müüs Mark I Suure lombi taga vägagi hästi. Suurema tuntuse saavutamse järel võinuks 200hj Mark II olla edukamgi veel. Mark 1A sai täiustatud ventilatsiooni, samuti pakuti pehemele katusele lisaks teisaldatavat kõvakatust.

  Tigereid Mark I müüdi aastatel 1964-1965 kokku 4669 eksemplari. Meie piltidel on 1966. aasta Mark IA (müüdud 1826 autot). Aastatel 1967-1968 läksid kaubaks viimased 572 Tiger Mark II. Siis olid ka tellitud mootorid otsas. Uueks omanikuks hakanud Chrysler ei saanud loomulikult leppida konkurendi mootorite kasutamisega oma toodetel. Analoogi tal endal pakkuda polnud.

  Viimane Tiger ehitati 1967. aasta juuni lõpul, suurema mootoriga autosid koduturul ametlikult üldse ei müüdudki, aga väidetavalt tehtud kohapealseks tarvitamiseks ikkagi 17 eksemplari (millest kuus müüdi politseile). Mõningane erinevus toodetud ja müüdud eksemplaride arvus võib tuleneda sellest, et väike arv sportautosid läks tegelikult Sunbeami töötajate valdusse ega saanud seepärast kajastuda diilerite andmetest kokku pandud statistikas.

  Shelby legendaarset Cobrat teab täna peaaegu igaüks, aga selle auto väga lähedast analoogi, mida Tiger endast kujutab, paraku väga vähesed. Meenutagu siinne väike meeldetuletus autot, mis oli selgelt suurem kui ta saatus.