Suri metallivõlur Sergio Scaglietti

  Novembrikuu kolmandal nädalal lahkus siitilmast 91 aasta vanuses Sergio Scaglietti. Mees, kes lõi viiekümnendatel ja kuuekümnendatel Ferrari tema tänasele aujärjele aidanud kuulsaimate mudelite kujustuse.

  Scaglietti sündis Modenas aastal 1920 müürsepa pojana. Õige varases eas asus ta tööle osaliselt tema venemale vennale kuuluvas autotöökojas. See asus juhuse tahtel Viale Trento Triestel, kus tegutses hästi tuntud võidusõidutiim Scuderia Ferrari. Enzo Ferrari märkas õpihimulist ja metallitöös ilmselget annet omavat noorukit ja palus ta 1936. aastal endale appi, mis oli 16-aastasele loomulikult suur au.

  Sestpeale jäigi ta pikemaiks perioodideks scuderias ametisse. Tuli sõda ja viis aastat kestnud võitlused Itaalia armee ridades. Kehvadel sõjajärgsetel aastatel elatas Scaglietti end autosid remontides, paistes iseäranis silma keretöö juures. Kui ta kahe partneriga 1951. aastal omaenda töökoja asutas, jäigi nimelt kerede taastamine tema juhatuse alla.

  Neljakümnendate lõpul autoehitajaks hakanud Ferrari andis talle rea väiksemaid ülesandeid, nendega tulid Scaglietti mehed tähtaegselt ja heal tasemel toime. Esimese tervikkere tellis Ferrari „üleaedselt“ 1952. aastal, see ehitati mudeli 166 MM šassiile ainsatki joonist tegemata. Ometi kere õnnestus.

  Järgnes tellimus Ferrari 750 Monza kerele, seejärel sooviti tervelt 30 keret mudelile 500 Mondial. Carrozzeria Scaglietti sai moodsa kereehitajana tuule tiibadesse.  

Viiekümnendatel arendas ta oma kunsti mudelite 121 LM, 500 Testa Rossa, 290 MM ja 860 Monza juures. Pöördeliseks osutus 1958. aasta kolmeliitrine 250 Testa Rossa, mille nokalaadse esimiku ja nn pontoontiibade juures väljendus eredalt Scagliettis peituv originaalne kujustuskunstnik. Et ta meisterlik plekksepp oli, seda teati ringkondades niigi. 

  Igaveseks jäi autolukku ka tema Ferrari 250 GTO aastast 1961. Tänu Ferrari katkematuile tellimusile kosus carrozzeria sedavõrd, et võis 1959. aastal kolida hulga avaramatesse ruumidesse Via Emilia Est´il. Nüüd oli Ferraril võimalik talle usaldada Pinin Farina juures kujustatud seeriakerede hulgitootmine. Meeldejääv oli näiteks Ferrari 250 GT Berlinetta Lusso (1963).

  Kümnendi lõpupoole tahtis Ferrari väiketehase ära osta ja käed löödigi aastal 1970. Scaglietti jäi siiski direktorina tööle pensionieani, aastani 1985.

  Ferrari esimees Luca di Montezemolo meenutas lahkunut lugupidamisega: „ Ferraril on leinapäev. Me kaotasime sõbra ja teekaaslase, kelle nimi jääb igaveseks seotuks meie margiga. Sergio Scaglietti, kunstnik, jättis endast pärandi, mille hulka kuulub hulk meie ajaloo kaunimaid autosid. Meil oli õnn tunda seda otsekohest ja ausat inimest, kes oli oma tööle täielikult pühendunud.“

  Piero Ferrari lisas: „ Ta oli üks mu isa parimaid sõpru. Ma armastasin teda, tema osa minu elus oli tähelepanuväärne. Sergiota pole mu elu enam endine.

  Carrozzeria Scaglietti oli Ferrari tütarettevõte paljude aastate vältel. Toonitamaks selle tähtsust laskis esimees Montezemolo panna 2003. aastal mudelile Ferrari 612 ka nime - Scaglietti.