Ameerika haprad titaanid

  Me elame halbadel – ja igati põhjendatud prognoosi kohaselt üha halvamaks muutuvatel - aegadel. Isegi Eestis, kus palgad on naeruväärselt madalad, kutsub inimene, kel rahaliselt vähegi võimalik, vigast elektrilülitit, mädanenud trepiastet või koguni juhtpuldi tühjaks saanud patareidepaari välja vahetama spetsialisti. Mõnelgi puhul satutakse seejuures aga, kui töö on pisut keerulisem (too trepiaste) tõelise „spetsialisti“ peale. Inimesele, kel puudub töömehe hing, sellega vältimatult kaasnev vastutustunne ja mittestandardses situatsioonis improviseerimise oskus.

   Me kõik teame millest selline allakäik on alguse saanud. Esiteks töötuid tootvast koolisüsteemist, kus tööõpetuse, matemaatika, füüsika ja keemia õpetajad on teatud mõttes paariaseisundis. Teiseks lagunenud perekondade hirmuäratavast arvust, kus poisslapsel, iseäranis kortermajas elaval, puudub vähimgi võimalus tehnikaalaste teadmiste ja käeliste oskusteni jõuda. Tihtipeale puudub ka oskaja vanaisa ja mõnevõrra juba vähem oskaja isa eeskuju. Kolmandaks – konkreetsel juhul Eesti – riigi kuritegelikust hoolimatusest meesalge arendamise suhtes. Ning neljandaks väärtushinnangutes valitsevast nuripidisusest ja infoühiskonna antud meeletute võimaluste eiramisest. Millist lagundavat rolli on seejuures mänginud nn neljas võim, teab iga analüüsivõimeline indiviid.

   Mina, kes ma olen koos paari ärksa kolleegiga 15 aasta jooksul aeg-ajalt kulutanud ametiasutuste uksi rahaabi saamaks poisslaste (ja tehnikast võlutud tüdrukute) süstemaatiliseks kasvatamiseks vältimatu ajakirja või vähemalt saidi rahastamiseks, pole seda mitte saanud. Minul, eesti rahvast 43 aastat – sellest 20 aastat ainuisikuliselt, mis on Guinnessi raamatus registreerimata jäänudki maailmarekord - järjepanu maailma eesrindliku tehnikaga kursis hoidnul, on süstemaatilisusest oma kindel ja põhjendatud arusaam. Mind mõne tehnikaringi alarahastud tegevuse või tehnikakallakuga lõbustuskeskuse avamisega ei peta. Vaja on mõjuda efektiivselt ja pidevalt kümnetele tuhandetele noortele, siis tõusevad sõkalde seast esile ka terad.

   Nüüd on see lõpuks välja öeldud, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida kirjutist alustades. Tahtsin hoopis tutvustada 13-aastast Michigani koolitüdrukut Kathryn DiMariat. Fantastiline neiu on tänu internetile saanud maailmakuulsaks, temast on paljudes suurtes ja väikestes keeltes ilmuvais autoajakirjades juba artiklidki ilmunud, talle on omistatud 2012. aasta „naistegija“ auhind.

   Kõik sai alguse kahe aasta eest, kui lapsehoidmisega pisut raha teeninud peaaegu kaheteistkümnene Kathryn astus vanemate ette oma elu esimese, tervelt 9 punktist koosneva programmiga. Tal oli nimelt unistus osta üks õige vana odav auto ja see nelja aastaga ennistada, et juhiloa saamise hetkeks oleksid ka temal isiklikud „rattad“. Mitte lihtsalt auto ei pidanud see olema, aga sportauto. Konkreetselt keskmootoriga Pontiac Fiero, mis oli talle ühel näitusel silma hakanud. Kuna kaheistmelisse käratsevat noorteseltskonda õnneks ei paki, jääks ära ka tänaste jänkivanemate suuremaid hirme – teismeliste noorte nn distracted driving (häiritud, hälvitatud juhtimine), mis on tekitanud tuhandeid raskeid avariisid.

   Käsikäigukastiga pidi see auto olema, et tõeliseks autojuhiks kujuneda. Restaureerimise käigus – juhendajaiks külluses leiduvad raamatud ja automehaanikust onu – omandaks tüdruk kümnete tööriistade käsitsemise oskuse ja õpiks tundma auto kõigi süsteemide tööd. Kooli ja sadade kodugaraažis kuluvate tundide kõrval lubas Kathryn jätkata raha teenimist, et kogu projekti otsast lõpuni ise rahastada.

   Ette rutates olgu öeldud, et temaealise tüdruku normaalset elu ei pea ta enam täielikult vaimustavale kinnisideele ohvriks tooma nagu aastal 2011, sest nüüd saabuvad tema aadressile vajalikud varuosad nii kodumaalt, Kanadast kui isegi Austraaliast. Ära tundunud oma Jeanne d´Arci, on Fiero-rahvas relvil, au talle selle eest.

   Vanemad, sellisest küpsest ja analüütilisest, tõeliselt insenerlikust mõtlemisest pahvid, loomulikult kapituleerusid. Lähikonnas leitigi 600 dollariga müüdav 1986. aasta Fiero SE, mille hinna Kathryn 450-ni alla kauples. Auto V-6 mootor ja neljakäiguline käsikäigukast töötasid piisavalt hästi, et ette võtta 65 km pikk kodutee.

   Tüdruk soetas vajalikud käsiraamatud ja alustas auto demonteerimist nagu vilunud restauraator muiste, kõige demonteeritu kohta pidevalt märkmeid ja märgistusi tehes, komplekteerides karpidesse kergesti leitavaks viimase kui mutri, seibi ja vedruseibi. Järgnenu oli loomulikult rutiinne, enam kui räpane, pisikesed käed said mitmel puhul kannatada. Algas pikaldane koostamisprotsess, aga samal ajal levis sõnum tüdrukust, kellest tuleks eeskuju võtta miljonitel ebamäärasteks muutunud poistel.

   Arvatavalt oli Kathryni elu kõrghetki, kui General Motors ta autonäituse külaliseks kutsus. Teda tutvustati seal kahele naisinsenerile, kes olid omal ajal Fiero loomise juures. Seitsme- ja kaheksakümnendatel leidus naisi eeskätt disainiosakondades (sealgi pigem sisekujustuse alal, värvide ja kangaste sfääris), insenere nagu Michelle Pickering ja Jeanne C. Polan polnud veel kuigi arvukalt.

   Täna on pilt sootuks teine (tea kas osalt ka meessoo selge allakäigu tõttu?), iseäranis Ühendriikides. Naised juhivad autotehaseid, mudeliprojekte, mõnel puhul koguni tervet automarki. Maailma mõjukaim amet autode arendustegevuse alal kuulub kahel viimasel aastal naissoost elektriinsenerile Mary T. Barrale. Tema, üks General Motorsi asepresidente, lõpetas Ketteringi ülikooli 4 aastat enne Fiero ja 19 aastat enne Kathryni sündi. On juba märke, et too kuulus alma mater on valmis DiMaria-nimelise üliõpilase avasüli vastu võtma. Kelle siis veel?

   Jah, minu kui pelgalt tehnika vahendaja jaoks on ülim printsiip, parafraseerides Albert Schweitzerit, aukartus tehnika ees. Seda loovate ja käigus hoidvate inimeste ees. Samas pole ma tundetu kaunite kunstide vastu - suudan tõepoolest vahet teha Dinu Lipatti, Vladimir Horowitzi või Valentina Lisitsa Chopini-tõlgenduste vahel. Aastapäevad enne Kathrynist vaimustumist sain võlutud tema Pittsburghist pärit eakaaslasest, ingli välimuse, hääle ja hingega mini-sopranist Jackie Evanchost.

   Kunst peab arenema, aga enamgi veel tehnika. Bösendroferi klaverivõluriteta ei suudaks Lisitsa tõusta nüüdiskõrgustesse. Rääkimata sellest, et klaverimeistrite austusväärne sugu hoopis välja sureb. Eesti suurim probleem on totaalselt ebarealistlikes proportsioonides nende kahe valdkonna vahel. Teen nii-öelda puust ette. Kumb on tähtsam, kas rindel kontserti andev, võitlejaid kahtlemata innustav artist või töökindlad relvad loonud ja valmis ehitanud inimesed? Vähimagi kahtluseta viimased.

   Kes soovib, tehku panus üdini võltsile poliitkorrektsusele või, ütleme, sugudevolinikule. Mina teen panuse kahele ameerika koolitüdrukule, kes esindavad kirjeldatud pooluseid, tegelikult tervet inimkonda. Kathryni innustav eeskuju aitab päästa meie mõistust ja Jackie, kel puudub üksnes ingli väline tunnus, tiivapaar, meie hinge.

Margus-Hans Kuuse

Pontiac Fiero (1984-1988)

Sportauto oli, on ja jääb Põhja-Ameerika autoehituses marginaalseks nähtuseks. Sestap ongi tähelepanuväärne iga katse haruldase liigi arendamiseks USA-s või Kanadas midagi ette võtta. Pontiacil oli kohati, näiteks kuuekümnendatel aastatel, kiirusliku margi oreool. Kaheksakümnendate aastate hakul hangiti GMC juhtkonnalt luba terve maailma autotööstuses enneolematu kerelahendusega kaheistmelise valmistamiseks. Vähe sellest, et Fiero (itaalia keeles uhke) nime saanud kupeele pandi keskmootor – midagi, millest Chevrolet Corvette tänini uneleb -, ta teraskandmik kaeti plastpaneelidega. Nende eriti täpseks kinnitamiseks käis iga kandmik korraks hiigelsuures pingis, kus katmiku kinnitustallad korraga freesiti, nõnda et nende paiknemine ruumis alati identseks osutus. Kergesti eemaldatav katmik tegi Fierost hiljem loomulikult suurepärase alusmaterjali erinevate, teinekord vägagi omanäoliste komplektautode (kit car) loomiseks. Pakuti 2,5-liitrist reasneljast ja 2,8-liitrist V-6 skeemiga jõuallikat. Manuaalkäigukast oli 4- või 5-käiguline, automaatkast 3-käiguline. Olenevalt mootorist ja varustusest kaalus 4,1-4,2 meetrit pikk ja 1,2 meetrit kõrge kupee 1150-1265 kg. 2828-cm³, 142 hj arendava mootori jõul, millise leiame Kathryni autolt, oli saavutatav 190-200 km/h. Kokku ehitati üle 370 tuhande eksemplari, see on mis tahes sportauto puhul tähelepanuväärne arv. Mudeli fännid on koondunud vastavaisse klubidesse ja sektsioonidesse, neid on asutatud mitmel kontinendil.