Autoloo tabamatu võlu

Uus emakeelne kodulehekülg „Automobilia” kirjeldab ja näitab rikkalikult illustreerituna (videod kohati kaasa arvatud) autoasjanduse kõiki tahke. Mingi pelgalt vanaautosait elik võrgukoht ta küll olema ei hakka. Vanasõidukiajakirja elektroonilist ekvivalenti temast ei tule, kuigi ta ehk esialgu sellena näida võib. Miks ta võib näida, seda on imelihtne seletada. Autondus saab peagi 125-aastaseks, aastake 2010 on aga kõigest 1/125 selles tohutu pikas reas. Järelikult peabki proportsioon olema mineviku kasuks, et paremini mõista olevikku ja tulevikku. Tuntud automarke tegutseb täna ilmas sadakond, aga kui Hiina tundmatud margid juurde lugeda, siis kaks korda nõnda palju. Sõiduautofirmasid on aegade kestes olnud seevastu üle kuue tuhande, koos veoki-, kaubiku- ja bussifirmadega tuleb ligemale kümme tuhat ära. 110 aasta jooksul, mis on möödunud autode muutumisest seerialisteks, on toodetud kümneid tuhandeid mudeleid ja sadu tuhandeid modifikatsioone. Palju me neist teame? Või autoehituseks kasutatavate materjalide ja komponentide arengust? Või auto-inimestest? Või võidusõidust läinud sajandil? Või autokultuurist erinevais riikides üleüldse? Lubamatult vähe muidugi. Seda tänu vastava kirjastustegevuse kunstlikule pärssimisele kohe pärast Eesti annekteerimist 1940. aastal, kui suleti meie tehnika- ja autoajakirjad. Tillukese süstemaatilise praokese välisilma avas eestlastele ainsana ja paraku alles seitsmekümnendatel ajakiri „Tehnika ja Tootmine” (olgu muld tollasele peatoimetajale Ants Luigele kerge, kes julges N Liidus midagi tõeliselt ainulaadset ette võtta). Pool sajandit väldanud peaaegu et vaikelu ei võinudki mõju avaldamata jätta rahvuse tehnikast huvituva osa lugemisharjumusele. Kui palju siis oli neid, kes pelgalt autohuvist mõne võõrkeele omandasid sedavõrd, et spetsiifilistest tekstidest aru saada? Vaevalt et tuhandeid. Aga mõnisada neid miljonilise rahva hulgas kahtlemata leidus. Tšehhoslovakkiast, Poolast ja Ungarist oli täiesti ametlikult võimalik ainsast N Liidu autoajakirjast, Moskva õblukesest „Za Ruljomist” mõõtmatult sisukamaid väljaandeid tellida. Iseäranis õnnelikus olukorras olid need, kel arenenud autokultuuriga maades sugulasi leidus või kes kaheksakümnendatel endale nn kodustatud soomlase soetasid, kui üleolevalt-ülekohtuselt see abikäe ulatanud suguvendade kohta käiv ütlus täna ka ei tunduks. Autoalase kirjasõnaga olid asjad niisiis totaaalselt korrast ära - ja sellest poolunest pole tegelikult ärgatud tänaseni. Paar välismaist autoraamatut, mis vabas Eestis aasta jooksul juhuslikult tõlgitakse, on vaid tilgake, mis infonälga mingil moel kustutada ei suuda. Järelikult on „Automobilia” laadne ettevõtmine ilmvajalik ja tõsihuviliste poolt pikisilmi oodatud. Teiseks sillapeaks „Tehnika ja Tootmise” kõrval, mis traataia taha surutud rahvust unustada ei lasknud, et kuulume tegelikult Euroopasse, oli vanasõidukiklubi „Unic”. Vanad välismaised autod, informatiooni, varuosade ja autentsete värvide-polstrimaterjalide puudusel küll sageli mitte just täiuslikult ennistatud, võimaldasid ometi meenutada aega, mil vaba Eesti teedel liikus sadakond marki lääneriikides ehitatud autosid. Huvialast ja elukutsest johtuvalt oli mul „Unicuga” teatud püsisuhe; enda arvates tipnes mu vastav tegevus ebaõnnestunud ponnistusega meie klubi ülemaailmse organisatsiooni F.I.V.A. liikmeks aidata. Arvukate loomulike tagasilöökide hulgas, mis „vale” valgustustegevust saatma pididki, meenub loomulikult, kuidas Eesti esimese unikaalsete autoväljaannete näituse ekspositsioon ühel ööl Pedagoogilise Instituudi raamatukogust lihtsalt haihtus. Küllap oli tegu tellimustööga, sest varastatud raamatud ei ilmunud Eesti antikvariaatides eales päevavalgele. Ilmselt rändas mitu vitriinitäit kirjandust N Liidu mõõtmatutele avarustele, kus sedalaadi haruldast kaupa nappis. Aastanumbriks kirjutati siis 1986. Tahtsin selle näitusega tähistada auto 100. sünnipäeva, aga välja kukkus – nagu alati. Milleks üldse võidelda? Kui saad mõnikord südamest tulnud lugejakirja (nagu lisatu), on see suurem autasu kui minu elukutse Oscar – Cugnot´ auhind. Mis mul, tähtteose äärmiselt tühise kaasautorina küll, samuti olemas.

Margus-Hans Kuuse