Auto pildis: 1927 Isotta Fraschini Tipo 8A Sala Torpedo Phaeton

Suurbritannias tegutses ülima luksuse väljendamiseks autoehituses Rolls-Royce, Prantsusmaal Hispano-Suiza, Saksamaal Maybach, USA-s aga terve plejaad: Packard, Cadillac, Pierce-Arrow, Marmon, Duesenberg ja Peerless.

  Itaalia oli kõigist nimetatuist vaesem riik, ent autoehituse edendamisest kõrgemal tasemel samuti huvitatud. Pürgimist tõelise luksuse poole katsetas korraks koguni Fiat, ehitades aastatel 1921-1922 mõned 6,8-liitrise V-12 mootori ja 3,86-m telgede vahega üliautod, tüüp 520 “Superfiat“. Lancia sama silindrite arvuga, 7,8-liitrine, 150-hj Dikappa jäi samuti kõigest uhkeks välgatuseks.

  Tõeliselt edukas taolistes ettevõtmistes oli Itaalias siiski üksainus firma, Milanos aastail 1904-1948 tegutsenud Fabbrica Automobili Isotta Fraschini. Ajaloolased pole tänini üksmeelel, kas peaks kahe asutaja nime vahele panema sidekriipsu või mitte. Cesare Isotta ja Vincenzo Fraschini ei näinud vajadust kriipsu kasutada, sestap ei leia te seda ei joonistelt, embleemidelt ega ka autodele kinnitatud valmistajasildikestelt. Sel põhjusel me kirjutamegi marginime nii-öelda originaalkujul.

  Mees, kes seisis kõigi aastatel 1905-1933 ehitatud mudelite taga, oli peainsener Giustino Cattaneo. Tema viljakus oli hämmastav, iseäranis enne Esimest maailmasõda. Tema ja ta abiliste joonestuslaudadel sündis umbes neli tosinat erinevat mudelit ja modifikatsiooni, mille mootorite töömaht jäi 1,3 ja 17 (!) liitri vahemikku. Viimaseid, tõelisi monstrume, ehitati võidusõiduks vaid mõned eksemplarid.

  Oma tähelepanuväärse panuse Isottade esiletõusmisse andis insener Oreste Fraschini, kes patenteeris 1911. aastaks esirattapidurite mehaanilise ajami. Kolm aastat hiljem olid neljarattapidurid juba Milano uhke margi põhivarustuses. Tol aastal ehitati muide 125 autot, seega polnud tegu kuigi suure firmaga.

  Sõja järel muudeti suhtumist arendustöösse kardinaalselt. Otsustati toota vaid üht, aga eriti kvaliteetset ja kallist mudelit Tipo 8. Sellele pandi maailma esimene reaskaheksane seeriamootor töömahuga 5,90 liitrit. Esialgu – 20 eksemplaril - valati mootoriplokk alumiiniumisulamist ja hülsiti, aga hiljem läks käiku hulga raskem, see-eest tootmises ja tarbimises vähem peavalu tekitav malmplokk. Isottade mootorid nägid suurepärased välja, otsekui skulptuurid.

  Cattaneo oli varem küll projekteerinud ülanukkvõlli ja nelja klapiga silindripeas sportlikke mootoreid, kuid sel puhul panustas ta jõuallika rahulikule ja vaiksemale tööle. Seega leidsid kasutamist rippklapid, mõõdukate faasidega nukkvõll, surveaste vahemikus 4,5:1 kuni 5,0:1, kaks Zenith-karburaatorit ja magneetosüüde. 85 hj ligemale kuueliitrisest mahust polnud just hiilgav tulemus, aga vähemalt kergemate kerede puhul polnud auto dünaamikal eriti vigagi.

  Mitmekettaline kuivsidur ei tahtnud esialgu veatult töötada sest oli väikesevõitu, käike oli kolm ja peaülekandeid sai valida viie seast. Viie aasta vältel monteeriti aadressil 79 via Monterosa kokku ligikaudu 600 šassiid. Isotta ise keresid ei ehitanud, oma teeneid olid varmad pakkuma aga nii Itaalia kui välisriikide parimad kerestajad. Loetlegem: Castagna, Touring, Farina, Cesare Sala, Lotti, Hooper, Fleetwood, J. Gurney Nutting…

  Kogutulemus oli igal juhul hunnitu ja autode hind ülikõrge. Tipo 8 ning selle järglased 8A ja 8B leidsid tee kuninglikesse garaažidesse, neid ostsid magnaadid nagu William Randolph Hearst ja filmitähed nagu Rudolph Valentino. Vähemalt üht kasutas Benito Mussolini, klientide hulgas olid paavst Pius XI ja poksija Jack Dempsey. Pool tosinat tarniti isegi nälgiva sotsialistliku Venemaa võimuritele, annavad teada firma arveraamatud.

  Tipo 8A sündis aastal 1924 ja muutus arendustöö käigus üha paremaks. Kolvikäik 130 mm jäeti endiseks, aga silindriläbimõõdu kasvatamine 10 mm võrra kergitas töömahu 7,37 liitrini ja võimsuse 110-115 hj-ni. Paralleelselt arendati võimsamat modifikatsiooni Spinto, aga neid tehti 1927. aastani harva. Käiku läksid kõrgem surveaste, muudetud gaasijaotusfaasid ja täiustatud karburaatorid. Spintodega võideti koguni mõned võistlused.

  Jaoturiga süüde tõrjus magneetosüüte 1928. aastaks lõplikult välja. Spinto mootor näiteks võis arendada 135 hj kandis. Kiirust oli võimalik juurde saada ka šassii ja kere kergendamise arvel. Parimad näidised arendasidki 150 km/h. Standardne telgede vahe mudelil 8A oli 3710 mm, lühendatul aga 3400 mm.

  USA turule liigagi orienteeritud Isotta Fraschinil tuli kolmanda aastakümne saabudes rinda pista võimsaid V-12 ja V-16 mootoreid omavate USA markidega. Viimane ponnistus oli Tipo 8B. Selle mootor forsseeriti koguni 160 hj-ni ja sidur vahetati välja ühekettalise vastu. Sünkroonkasti kõrval pakuti ka eelvalitsaga poolautomaatset käigukasti Wilson. Neid hirmkalleid autosid (ainuüksi šassii maksis 1850-1950 naelsterlingit, sama palju kui haruldase 8-liitrise Bentley oma) tehti kokku vaid sadakond.

  Kui majanduskriisist räsitud Põhja-Ameerika turg tagant ära kukkus, tuli Itaalia parimate autode tootmine peagi lõpetada. 1380-st Tipo 8-st müüdi ookeani taga tervelt kolmandik, täpsemalt 32,6 %. See oli Isotta Fraschini kui sõiduautoehitaja lõpp, edasi tegeldi firmas vaid veoautode ja lennukimootoritega.

 Fotod: Hyman Ltd.