Jim Clark, suur võidusõitja (1)

Eessõna sir Stirling Mossilt

  Jimmy Clark oli tagasihoidlik inimene ja vääriline maailmameister. Enamgi. Ta oli oma aja parim võidusõitja. Ütlen ”oma aja”, sest ma ei pea võimalikuks võrrelda Clarki Fangiote või Nuvolaridega, vähemalt mitte enam kui Roger Bannisteri meie päevade rekordjooksjaga.  Jimmy oli andekas, ent see ei kammitsenud teda – ta läks aina edasi. Tema kutsumuseks sai talle antud talendi vormimine ja lihvimine. Kes teda töö juures nägi, tundis ära meistri. Sõbrad saavad tundma puudust temaga suhtlemisest, kaasvõistlejad – kõrgetest sihtidest, mis ta neile seadis, ja pealtvaatajad – tema kunstist.

  Stirling Moss

London, 1968. a. juuni

Saateks

 Ainult üksikisiku mälestustele tuginedes oleks selle raamatu kirjutamine osutunud võimatuks. Eeltöö käigus kulus aega kohtumisteks inimestega, kes Clarki hästi tundsid. Toimetati pingelise ajagraafiku järgi. Ometi tahtsin koguda paljude Clarkile lähedal seisnud inimeste vaateid ja esitada need tervikliku pildina. Vaateid inimese, mitte võiduka roboti kohta.

  Graham Gauld

Sissejuhatus

 Jim Clarkist standardset raamatut kirjutada oleks liiga tavaline. Pealegi olid tema saavutused autovõistlustel niisugused, et mõnigi tulemusteraamat tuli ümber teha. Statistiline materjal on aga saadaval kõigile, kes huvi tunnevad.

  Võib-olla oleks seegi raamat pidanud järgima aegade kestel juurdunud šablooni, ent asusin kirjutama segaste tunnetega. Ainult kaks nädalat oli möödunud Jimmy hukkumisest ja meeled polnud veel vabanenud kangestusest. Reaalsus, et Jimmyt pole enam, jõudis vastumeelselt teadvusse.

  Tõepoolest, kui Jimmy ja minu ajakirjanikust sõber Eric Dymoc (samuti šotlane) poleks kirjastajaid minu juurde juhatanud, vaevalt oleksin neid ridu kirjutanud. Nelja aasta eest ilmus raamat ”Jim Clark rooli taga”, mida ma Jimmyl kirjutada aitasin. See oli autobiograafia. Alles tagantjärele näen, kui lihtne oli seda kirjutada igaühel, kes Clarki tundis, kes teadis, et ta võis imeselgelt rääkida autovõidusõidust ja oma vahekorrast sellega. Tal oli fotograafiline mälu pisiasjade tarvis. Nüüd, silmitsi faktiga, et mul tuleb kirjutada Clarki elulugu tema abita, leidsin, et üksikisik pole selleks võimeline.

  Arvan, et Jim Clark oli lähedane paljudele. Eriti tundsin seda pärast tema matuseid. Ilmne on, et erinevaist kihtidest inimesed uskusid end Jim Clarki tundnud olevat, olgugi et polnud temaga eales kohtunud. Sageli motiveerisid nad oma sümpaatiat erinevalt. Üks keskealine ärimees rääkis, et nägi Clarkis kõike seda, mida lootis oma pojast. Nägi kaasaegset noormeest, kes käitus väärikalt, elas täisvereliselt, oli noore moodsa šotlase kehastus.

  Mulle räägiti Matra (Prantsuse raketifirma, tungis 1965. aastal autotööstusse, neelates Rene Bonnet´ väikefirma. Matra kinkis spordikupee Djet Juri Gagarinile - mhk) meeskonna pea Claude Leguezec´ seitsmeaastasest pojast, kes heidab magama Jimi pidžaamas, ja väikesest šoti poisist, kes Jim Clarki hukkumispäeva õhtupoolikul lukustas end oma tuppa, võttis raamist oma koolitunnistuse ja asendas selle Jimi fotoga.

  Selle generatsiooni entusiastid nägid temas Nuvolari, Fangio ja Mossi kujusid ühte sulavat. Sentimentaalsemaile oli tema surm niisama ränk kui lähedase sõbra kaotus.

  Just seetõttu pidigi uus raamat Clarkist valmima jutuajamiste põhjal inimestega, kellega ta koos töötas, kelle heaks ta töötas, inimestega, keda ta tundis ja armastas. Clark oli nagu mõistatus. Ta võis rahulikult tagasi tõmbuda, et saaksite oma arvamuse temast välja kujundada. Enesest rääkida ta ei armastanud.

  Selles raamatus loodan näidata osaliseltki Jim Clarki isiksust. Meie küünilisel ajal oli ta sõpradega aval ja siiras. Sellega ei taheta öelda, et talle sellised inimlikud jooned nagu viha ja pahurus võõrad oleksid olnud (mõned järelhüüded kujutavad seda). Kohati on raamat sentimentaalnegi, kuid ma ei häbene seda, sest oma lähimates sõprades äratas Jimmy kindlat liiki sentimente. Nii siiraid, et oleks rumalus moonutada ausaid tundeid ainult selleks, et säilitada briti jäiga ülahuule naeruväärsust.

  Raamatus on ka vasturääkivusi. Inimeste vaated olid sageli erinevad, järeldused samuti. Pole vajadust neid ümber kirjutada. Arvan, et lugejal kujuneb lõpuks välja oma arvamus. Raamatu ettevalmistamises peitus minu jaoks mingi seletamatu võlu. Sündmused hargnesid ühe maikuu nädala jooksul kiirusega, mida Clark ja ta kaaslased-võidusõitjad oma ülemaailmseil rännakuil tavaliseks peavad.

  Meenub kõle hämarus Snettertoni rajal pärast vihmahoogu, kui istusime Graham Hilliga Cortinas (Mõeldud on kas 1,5-liitrist 78-83 hj inglise sõiduautot Ford Cortina GT või 1,6-liitrist 2 ülajaotusvõlliga Lotus Cortinat, mille võimsus oli forsseerimisest sõltuvalt 105-140 hj piires. Mõlemad olid võidusõitjate hulgas populaarsed ka igapäevase transpordivahendina - mhk) ja rääkisime Jimmyst, tema meeskonnakaaslasest. Kontrastiks olesklesime kaks päeva hiljem prantsuse autoajakirjaniku Gerard Crombac´ korteris Montmartre´il. Kunstnike vennaskond näis olevat tervikuna just tema akna alla kogunenud. Maalide ümber käratsesid turistid…

  Mind tutvustas Jim Clarkiga Ian Scott Watson. Ausalt öeldes ei suuda ma täpselt meenutada esimest kohtumist. Tõenäoliselt toimus see võistlustel Charterhallis või mõnel rallil. Olin sel ajal šoti ajakirja Motor World rändav sporditoimetaja. Liikusin ringi, nina haistmis-, kõrv kuuldevalmis. Olin tulvil kuulamisindu ja Ianilt sain andmeid Jimmy kohta.

  Oli 1955. aasta ja Clarki kogemused piirdusid mõne ralliga Berwicki ja ringkonna autoklubides. Scott Watsoni ja Clarki kaasabil tutvusin teistegi Borderi farmerite-rallisõitjatega. Kuna olin võistelnud Perthshire´i farmeri Ron Dalglishi kaardilugejana, oli meil palju ühist. See oli Scott Watson, leiutaja niisugune, kes otsustas, et peaksime asutama rallidel ja klubidevahelistel kokkutulekutel Charterhallis võistlemiseks meeskonna.

  Meile tundus, et Ecurie Ecosse (aastal 1952 Edinburgh´is David Murray poolt asutatud erameeskond, võistles tumesinistel autodel, et erineda inglise võidusõidukitele tüüpilisest rohelisest. Suurimad võidud saavutati Le Mans´is 1956. ja 1957. aastal D-tüüpi Jaguaril - mhk) ei peaks üksi lõikama kõiki loorbereid.

  Andsime meeskonnale nimeks Ecurie Agricole. Scott Watson, kes oli pisut ka asjaarmastaja kunstnik, visandas meie vapi, võttes eeskuju Enzo Ferrari tantsiskleva hobuse kujutisest. Vahe seisnes selles, et meie vapil oli märatsev traktor. Kutsusime end Ecurie Agricole – põllumajanduslike kullide meeskond. Ma ei olnud põllumees, kuid mu olemasolu pidi õigustuse leidma, kui mind nimetati meeskonna juhiks. Otsustasin Ferguson-traktori ja kolme niidumasinaga niita Auchterarderis asuva kriketiväljaku. Lõpetasin töö ja mind ehiti viljapeadest vanikuga. Olin klubisse vastu võetud.

  Niisugused olid kahekümneaastaste inimeste naljad. Me registreerisime Charterhalli võistlusteks neli autot Ecurie Ecosse´i kolme vastu. Mõelda vaid, et neil oli kolm C-tüüpi Jaguari, meil aga DKW, Sunbeam Talbot ja kaks Triumph TR-2. Tõepoolest aukartust äratav vastasseis!

  Jätan Jimmy karjääri algaastate kirjeldamise Ian Scott Watsonile, meenutan vaid mõnda ühist retke. Sõitsime viimasele võistlusele Crimondi ringrajal Aberdeenshire´is, kuhu Jimmy Scott Watsonile kuuluva kolmveerandtonnise Ford Thamesi järele haagitud treileril oma D-tüüpi Jaguari vedas. Scott ise sõitis Porschel ette. Mina reisisin furgoonautos. Treiler oli raske, furgoon aga koormata ning oli tegemist, et nimetamisväärset kiirust säilitades teel püsida. Kui furgoon suurel kiirusel vänderdama kippus, vastas Clark sellele metsikuvõitu roolipöördega, mis treileri õigele kursile tagasi tõi. Kõhe oli mõelda, mida teised samal maanteel liikujad asjast arvasid!

  Lõpuks Crimondisse jõudnud, veenis Clark mind Porschel kaasa sõitma. Tahtsime selgusele jõuda, milliste rehvidega võistelda, kas Michelin X-del (prantsuse kummifirma Michelin metallkarkassiga radiaalrehvid, esimesed radiaalrehvid maailmas - mhk) või Dunlopi võistlusrehvidel. Jimmyle meeldisid „iksid“.

  Sellal kui valmistasime ette raamatut „Jim Clark rooli taga“, sõitsime kord Glasgow´st tema koju Dunsi Colin Chapmani Ford Galaxie´iga Kell näitas kolmandat öötundi, Ian Scott Watson norskas tagaistmel. Olime pikal sirgel teispool Dalkeithi, kiirus 125 miili (u 200 km/h) tunnis. Autoraadiost kostis muusikat. Vaevalt jõudis Clark öelda, kui hea see auto nii suure kiiruse juures tundub ja kui kena on kuulata öist muusikasaadet, kui ta kaotas hetkeks kontrolli. Välgukiirusel pööras ta Galaxie õigesse asendisse ja puhkes naerma. Scott Watsonil oli tõsi taga, kui ta tagaistmelt üles sööstis ja teada tahtis, mis juhtus.

„Tühiasi, Ian. Heida puhkama,“ soovitas Jimmy.

„Kuulge, see on ju jää!“ hüüatas Scott Watson, kes imelikul kombel polnudki enam unine. Clark jätkas katkenud juttu. Tõusime laugele nõlvale. Clark sihtis oma farmeripilguga taevast ja tunnistas, et see võis tõepoolest jää olla, sest taevas oli küllaltki selge. „Kohe uurime järele,“ lisas ta. Nende sõnade juures lülitas ta automaatkäigukastis sisse madalama käigu, tonksas gaasipedaali ja auto libises kenasti, külg ees, edasi. See o l i jää!

  Lennata koos Clarkiga oli niisama elamusrikas. Ta pühendus lendamisele samasuguse sisseelamisega nagu võidusõidule. Lendasime temaga kord õhtu hakul Elstreest Edinburgh´i, kui tugev tuul oli katkestanud kõik sõiduplaani järgi toimuvad lennud. Astusime ühendusse Elstree meteoroloogiajaamaga. Öeldi, et vastutuul puhub kiirusega 80 miili (ligi 130 km/h) tunnis. Niisiis seisis ees pikk lend.

  Mul polnud suuremat usku neisse väikestesse lennukitesse. Kahtlusi ei kahandanud seegi, kui Jimmyl ebaõnnestus teise mootori käivitamine. Ta sai naerda, kui avastas, et oli kütusepumba unustanud sisse lülitada. Surusin end tugevamini istmele, mõistatades, mida ta veel võis unustada…

 Lend möödus siiski vahejuhtumiteta, kui välja arvata see, et ilm tegi Jimmy töö üsna raskeks. Selleks ajaks kui jõudsime Newcastle´i kohale, olid pilved hajunud ja all valitses pimedus. Et olime Borderi ümbruse rallidel kaasa teinud, pidasime ülejäänud teel Edinburghini silma järgi kurssi. See oli nõiduslik elamus.

  Viimastel aastatel Jimmy ellusuhtumine muutus. Ta oli siiras inimene, kuid ei armastanud küsimusi, mis puudutasid eraelu või äriasju. Kui jutt sinna kaldus, muutus Jimmy napisõnaliseks või oli varjamatult jäme. Tean noort naisajakirjanikku, kes ülešotimaalise levikuga ajalehte esindades kohtas tõeliselt tõredat Clarki. Pärast vestlust, mida Clark oli tublisti pipardanud, läks ta oma vana ja kogenud toimetaja juurde kaebama, et Jim Clark on jõhkraim inimene, keda ta iial intervjueerinud.

 Clarki suhtumine ajakirjanikesse näis võhikule mõnikord üpris võõrastav. See moodustas tohutu kontrasti nende vestlustega, milles oldi siiralt huvitatud tema tööst. Clark kinnitas sageli, et koolis oli ta edasijõudmine keskpärane. Oli mänginud hokit ja kriketit, kuid spordifanaatikut temast ei saanud. Kord vihjasin sellele, et kuuldavasti oli ta olnud sprinter. Jimmy vastas, et tõepoolest, viie mehe võidujooksus lõpetas ta tavaliselt viiendana…

  Juba koolipõlves olid teda köitnud autovõidusõidud. Sündmusi jälgis ta ajakirjade Motor ja Autosport lehekülgedelt. Külastades Brands Hatchi lähedal elavat tädi, nägi ta oma elu esimest võidusõitu ja ostis Stirling Mossi autogrammiga foto. Selleks ajaks, kui Scott Watson talle oma DKW-d pakkus, oli Clark võistelnud mõnelgi rallil ja valmis võitma Borderi rallit, mis viiekümnendate aastate keskel oli raske võistlus, midagi tänapäeva rahvusvahelise ralli lisavõistluse taolist.

(Järgneb)