Jochen Rindti mälestades

F1 kolmeteistkümnes maailmameister ei saanudki teada oma tiitlivõidust, mis seni ainsana on kellelegi osaks saanud postuumselt. Jõukast perekonnast pärit ja varakult vaeslapseks jäänud, oli ta kogu oma nooruse pühendanud kiiretele autodele. Noortekambal, millest ka Helmut Marko F1-te jõudis, oli kombeks vana Volkswageniga Grazi ümbruse teedel kihutades pidada omapärast võistlust: kui auto ümber läks, kraavi sattus või juht kaaslaste meelest liiga aeglaselt sõitis, istus järgmine nooruk rooli ja võitjaks osutus see, kes kõige kauem juhtida sai. Toona püstitatud rekordid panid mehi endidki pisut vanemas eas pead vangutama: "Kuidas seda seletada, Helmut? Mul on nüüd kiirem auto, ma olen paremini sõitma õppinud, ja ma ei saanud meie vanu rekordeid löödud..." Võitnud kui tormijooksuga väiksemates võistlusklassides (F2 EM-i nimetati paari aasta vältel "vormel Rindtiks"), tuli tal väärilist edu F1-s pikka aega oodata. Asjatundjate silmis oli ta oma oskustelt Stewartiga võrdne, esimene GP-võit tuli aga neljakümne kaheksandal katsel. Kirjeldatud esikohale järgnesid veel neli - ja siis katastroof Monza treeningute ajal 5. septembril 1970.

      Chapman puudus Monte Carlo esimeselt treeningpäevalt, aga tal oli selleks mõjuv põhjus, ta käis naisega Londonis Frank Sinatra kontserdil. Jochen tegi reede hommikul kiireima treeningaja. Korra takistas Miles teda tahtmatult. Boksis astus Jochen Milesi juurde ja küsis: "Kas sa tead, mis on sinusuguse võidusõitja jaoks auto kõige tähtsam osa?" John näis nõutuna ja Jochen käratas: "Tahavaatepeegel, kurat võtaks!" Pärast jooksis tal paraku mootor kinni.

       Päeva naelaks said aga Rodriguez ja Amon - Pedro blokeeris Amonit terve ringi kuni Kasiinoni, Chris pressis end siis rusikat vibutades mööda, kuid takerdus otsemaid kaitsevalli, mis ei teinud tema Marchile sugugi head. Pealtnägijaks sattunud Stommelen kinnitas: "Pedrol oli küll mask ees, aga ma nägin, kuidas ta naeris."

       Stewarti agent hankis Jackiele 350 naela maksva Jaapani kaamera 100 naela eest, mis tõestas järjekordselt, et ainult rikkad inimesed teavad, kuidas kokku hoida. Mingitpidi oli see seotud sellega, et Jackie pidi koos Kirk Douglasega mängima Roman Polanski filmis.

       Nagu tavaliselt, muutsid Jochen ja Bernie Ecclestone Monte Carlo õhkkonda värvikamaks, üürides endale jahtlaeva. Crest Cutter oli tõeline ookeanipurjekas, mille kuuüür oli 5000 naela; nad kutsusid ka Chapmani seal peatuma. Jahi atraktsioonide hulka 50-hobujõuline Mercury kiirpaat, mis sobis Jochenile ideaalselt kogu sadamapiirkonna terroriseerimiseks.

       Sõidueelsel neljapäeval kutsus ta Bernie eralennuki piloodi väikesele paadisõidule - too aga kaotas tasakaalu ja murdis kukkudes jalaluu. "Nood vennad on lihtsalt liiga nõrgad," seletas Jochen Ken Tyrrellile, kes oli samuti Crest Cutteri pardabaari oodatud külaline.

        Ise peatusin ma (autor on ajakirjanik ja kirjanik – toim.) hotellis koos Lotuse mehaanikutega. Minu osaks jäi juhatada nad reedehommikuse treeningu ajaks boksidesse - läbi kitsaste tänavate ja järskude treppide labürindi, mis moodustab põhiosa vürstiriigi maastikust. Pärast tõin neile lähimast kohvikust saiakesi ja pirukaid. Meestel oli palju tööd; seda märkasid konkurendidki ja Eddie Wyss McLarenist mainis mitu korda: "Lotuse mehaanikud on hommikul esimestena garaažis ja õhtul lahkuvad nad viimastena - need poisid väärivad võitu enam kui keegi teine."

       Hommikune treening algas kell 7.50, mis tundus muidugi tüütu hallinevatele elumeestele ja nende plaatinablondidele kaaslannadele, kes puhkasid oma marmorist luksuskorterites. Tegelikult läks reedene hommik vihma nahka. Pikka aega oli väljas ainult Brabham, kes, vihmavari pea kohal, ringi tiirutas ja vürstiriigi rahu rikkus.

        Chapman oleks tahtnud, et ka Rindt vihmaga välja läheks, "sest igaüks peab sõitma ka äärmuslikes tingimustes, et kogemusi omandada", ent Jochenil ei olnud vastavat tuju. "Kui sajab sõidu ajal, siis see on teine asi. Aga kui see pole parajasti vajalik, siis ma märja ilmaga sõitma ei hakka."

        Taevas rippusid ikka veel mustad ähvardavad vihmapilved ja tugev tuul tõstis laineid, kui Jochen otsustas paadiga sõitma minna. Sadamakapten hoiatas teda, et meri on liiga tormine. "Just seepärast ma minna tahangi," muigas Jochen. Koos Courage'iga läksime temaga kaasa. "Piers on idioot, Piers on idioot," kordas Sally Courage nagu katkine grammofon. "Mis talle küll pähe on tulnud - minna merele Jocheni-taolise kuutõbisega!"

        "Mis ma Frank Williamsile pean ütlema, kui sina samuti jala murrad?" hõikas ta veel järele, võttis siis ajalehe kaenlasse ning lahkus solvunult hotelli suunas.

         Jocheni ja Piersi seltsis kogesin viitteist ärevat minutit, täisgaasil kihutavas paadis viibimine osutus põnevamakski kui Jocheni kõrval 3-liitrises sportautos tehtud ringid. Vihane muie näol, oli Jochen rooli kohal kummargil ja paadi liitekohad aina naksusid. Laineharjalt teisele hüppamine oli päris valus ja mul oli kogu aeg meeles, et istun vööris samal istmel, millel piloot oma jala murdis.

         Läbimärgade ja soolahõngustena jõudsime sadamasse tagasi. Piers heitis pilgu kellale: "16.20 - aeg teed juua." Hiljem tegi Jochen veel ühe tiiru, meenutades seejärel: "Ühel hetkel tõusis paat täiesti vertikaalselt õhku - ma mõtlesin tõsiselt, et läheme ümber. Ma poleks meie šansside peale suitsukonigi pannud." Pärast õhtusööki tundis Jochen end kehvasti ja öösel jäi ta õõtsuvas Crest Cutteris merehaigeks. Kui ta end viimaseks treeninguks maale vedas, oli ta nägu pruuni kauboijaki taustal eriti kontrastselt roheline.

         Meri oli ikka tormine ja laineharjad lõid Portier' lähistel üle kaldaseina. "Pritsmetes tee nõudis suurt keskendumist ja ma kippusin väsima - hea vähemalt, et ma ei pidanud enam starti pääsemiseks pingutama," ütles Jochen. Mõned aga pidid - ja nii Servoz-Gavin kui Graham Hill sõitsid oma autod puruks. Kuna Miles ei suutnud oma Lotus 49-ga kvalifitseeruda, laenati see sõiduks Grahamile ja värviti kiiruga Rob Walkeri meeskonna tumesinise värviga üle. "Homme õhtul," kirusid seejuures Lotuse mehaanikud, "peame selle kõik jälle maha kraapima."

        Parim treeningaeg jäi Stewartile ja tema kõrval esimeses reas oli Amon, mõlemad Marchil. Rindt oli kaheksandana neljandas reas Pescarolo Matra kõrval, ettepoole jäid veel Hulme, Brabham, Ickx ja Beltoise. Tip Top Baris oli oma laua üles seadnud kihlvedude vahendaja, sealgi hinnati kõige kõrgemalt Stewarti šansse ja Rindti suhe 7:2 oli seitsmes. Ken Tyrrell, kellega koos sattusin kesköö paiku kannu õlut võtma, hindas Jochenit igatahes kõrgemalt. "Kas ta täna öösel magab jälle laeva peal?" küsis ta, mina aga kinnitasin, et täna öösel magab Jochen igal juhul suurepäraselt.

        Garaažis põlesid tuled terve öö. Chapman, Bernie ja mehaanikud püüdsid aru saada, miks oli Jochen Stewartist 1,9 sekundit aeglasem. "Auto on häälestamata," leidis Chapman, "ja Jochen sai kasutada ainult nelja käiku. Nii et me vahetame ülekanded. Lisaks vedrustuse ja amortisaatorid, uued rehvid tulevad ka. Jochenil saab homme olema hoopis teistsugune auto kui täna."

        Päike ilmus taevasse alles keskpäeva paiku. Nagu alati enne sõitu, püüdis Jochen magada nii kaua kui võimalik. Sõidu eel tahtis ta inimestest eemale hoida ning siis ei meeldinud talle ka autogramme anda.

        Brabham oli üks neist, kes jahi pardale einele tulid. Jochen ahvatles teda vasikalihast kotlette ja salatit juurde võtma ja Bernie kippus ta klaasi veini valama, aga Brabham ei joonud nagunii üldse ja enne sõitu ka sõi väga vähe.

       "Ma lihtsalt lähen ja sõidan - ma tean, et mul pole mingit šanssi võita," ütles Jochen. Tema naine Nina nii pessimistlik ei olnud: "Mis sa nüüd, võimalus on sul alati." Jochen meenutas, et Monaco GP-l polnud ta veel kunagi jõudnud viiekümne kuuendast ringist kaugemale. Bernie Ecclestone aga rõhutas, et Monacos on kõik võimalik. "Sul tuleb vaid vastu pidada. Mida sa ka ei teeks, ära tule boksi - või kui, siis jalgsi." Bernie kartis, et kui Jochenil sõit ei edene ja autoga probleeme tekib, siis võib ta lihtsalt loobuda edasi sõitmast.

       Ka Chapman oli murelik: "Jochen, me polnud paaris esimeses sõidus eriti edukad, aga hooaja lõpp on veel kaugel. Veel on võimalik võita üksteist etappi."

      "Jah, aga mitte kaheksanda treeningaja ja aeglase autoga," vaidles Jochen.

       "Peamine, ära anna alla, võitmiseks ei tarvitse kogu sõidu kestel ees olla," soovitas Chapman. "Ma olen selle lihtsa tõe mõistmiseks juba piisavalt GP-sid näinud."

        Kogu 3,14 km pikkune rada puhastati enne sõitu tolmuimejatega ära. "Hotel de Paris´" uksed-aknad barrikadeeriti, prints Rainier võttis koos perega oma loožis kohad sisse ja võistlus võis alata. Ehkki seni polnud veel kellelgi õnnestunud Monte Carlos terve sõidu kestel liidrikohal püsida, haaras Stewart kohe stardilipu langedes, "Jim Clarki stiilis" initsiatiivi oma kätte ja venitas kümne ringiga edumaa järgmiste ees seitsmele ja poolele sekundile. Seitse järgmist, Rindt viimasena, püsisid ühtlases, värvikirevas rivis. Esimesena tabas ebaõnn Ickxi, kelle Jarama põletushaavad polnud veel täielikult paranenud - autol purunes universaalliigend. Kui ka Beltoise´ Matral jõuülekanne üles ütles, pääses Rindt kuuendaks, ehkki ta tegi suhteliselt aeglaseid ringe - 1.26 ja 1.27 vahel, jättes tempo määramise Stewart ja Brabhami hooleks. "Sõitsin nagu kutsar, ainsa vahega, et täispaakidega polnud mu pidurid suuremad asjad. Kui auto kergemaks muutus, läksid pidurid paremaks." Amonile jäi ratta alla tühi limonaadipudel ja muretsedes, kas rehv mitte viga ei saanud, lasi ta Brabhami endast mööda.

         24. ringil edestas Stewart viiekordset Monaco GP võitjat Hilli juba ringiga. Brabham ja Amon kaotasid talle viisteist sekundit, Hulme ja Pescarolo kolmkümmend, Rindt kolmkümmend kaks - siis aga hakkas Stewarti mootor lootusetult paukuma. Elektronsüüde vahetati boksis välja, Jackie tegi veel paar ringi, ent katkestas siis lõplikult. Nukralt naeratades ja õlgu kehitades teatas Stewart: "Uskuge mind, liiga ma veel mootorile küll ei jõudnud teha."

         Stewart, Hill, Brabham või Ickx - kõik nad oleksid lõpuni võidelnud ka lootusetus sõidus, oleksid endast viimase andnud ka võimaluseta jõuda punktikohale. "Jocheni suhtumine on teine," seletas Chapman. "Ta ei sõida kaotatud sõite. Ta annab endale aru riski suurusest - ning läheb riskile ainult siis, kui ta näeb võiduvõimalust. Tegelikult ei kao võiduvõimalus kunagi. See on esimene kord, kui ma kohtan sellise mõtteviisiga võidusõitjat, ja ma ei võta endale õigust teda kritiseerida, kui ta just niiviisi tunneb. Ning Jochen on absoluutselt otsekohene. Mul kulus aasta, et tema hoiakuga harjuda. Nüüd olen ma valmis temaga koos töötama, valmistuma igaks stardiks tema eripära arvestades." Siis ei teadnud Colin veel, et 1970. aastal võitleb Jochen "neetult hea šansi" nimel igas sõidus. "Kui ta võitu ei näe, siis ta eriti ei pinguta. Samas on tal aga tohutu sisemine jõud, mis avab kõik ta võimed ning paneb ta kihutama kui hullumeelse - kui vaid võit on käeulatuses."

         Monacos tõestas Jochen, et on oma aja kiireim. Pisut enne poolt distantsi ta seesmine dünamo järsku käivitus ja mitte ainult Lotuse boksis, vaid mujalgi märgati, et Jochen ei sõida enam nagu "kutsar", vaid on asunud võitlema. "Ma jälgisin Pescarolot päris pikka aega. Ta sõitis väga hästi, kuid hakkas väsima." 35. ringil, pidurdusmaal enne Gasworksi, lipsas Jochen mööda. Kolmandal kohal sõitis Hulme, kes pidi aga madalamatel käikudel käigukangi kinni hoida ning suutis Jocheni rünnakuid tõrjuda 40. ringini. Monacos pole küll kellestki kerge mööduda! Järgmiseks jõudis Jochen kannule Amonile, 60. ringil purunes Chrisi Marchil mootori kinnitus ja Rindt leidis end teiselt kohalt, viisteist sekundit Brabhamist taga. Ta ründas, Jack vastas, viis ringi püsis vahe muutumatuna. Lotuse boksis tõusis märul ja Nina Rindt nõudis sigaretti. Jochen kuulus nende hulka, kes ei saanud aru, miks nii paljud inimesed küll võidusõite vaatamas käivad. "Ainult kõrvalt vaadata on ju igav. Seekord tundsin ma aga õhus valitsevat pinget ja põnevust isegi oma istmel. Arvestasin, et mu šansid Jacki kinni püüda on 50-50."

        Sõidu selles faasis nii tavalise väsimusega võitlemise asemel oli Jochen täiesti ergas ja keskendunud. Visalt jälitas ta 44-aastast Grand Old Mani, kes oleks ju juba võistlusspordist loobunud, kui Jochen hooajaks tema võistkonda oleks tulnud - ja vahe kahanes. Lotus 49 oli kui Siegfriedi mõõk! Ikka lühemaks jäid pidurdusmaad, esirehvid suitsesid ja kriuksusid Monaco kitsastes kurvides. "Kunagi varem polnud ma nii hästi sõitnud - ning vaid kord varem olin ma olnud samavõrd kiire, 1968. a. Zolderis." Brabhami pidurid hakkasid üles ütlema, vahe vähenes iga ringiga paar sekundit, eelviimasele ringile minnes oli see 2,5 sekundit ja liider oli Jocheni vaateväljas. Viimane ring: vahet veel sekund. Kunagi varem polnud Monaco värvikirev panoraam nii kiiresti mööda vilksatanud, mereäärne rajalõik nii lühikesena tundunud... Enne Tobacconisti juuksenõela jõuti kannule kolmele mahajääjale. Brabham otsustas mööduda kurvi eel, valis sisemise trajektoori... jättis pidurdusmaa paari meetri võrra liiga lühikeseks ja libises blokeerunud esiratastega vastu kaitsebarjääri. Ettevaatlikult surus Jochen end mööda ja pääses nii 300 meetrit enne finišit sõitu juhtima. Peakohtunik, eeldades, et võitjana läheneb Brabham, ei taibanud Rindtile ruudulist lippu näidata ja isegi Nina ei märganud kohe, et Jochen oli võitnud, saades viimasel ringil ajaks fantastilisena tunduva 1.23,3.

        Stewart hüppas rõõmust õhku - mitte ainult Jocheni ilusa sõidu ja finiši pärast, aga ka seepärast, et Brabham sai kolm punkti vähem.

        "Milline fantastiline sõit, Jochen!" juubeldas Chapman autost väljuvat Jochenit õnnitledes.

         "Ma ei usu seda ikka veel," vastas too.

         "Mõistad, Colin, me oleme punktiarvestuses kolmandad," ütles Rindt pärast jahi pardal. "See on praegu kõige tähtsam. Maailmameistritiitlit võita on neetult raske. Kes iganes ka võidab, peab võitlema iga punkti eest - ja õnne on tal kauba peale kah tarvis..."

         Vürstlikule gala-lõunale ilmus Jochen tumepunases sametülikonnas, Stewart frakis ja rüüžidega särgis, Brabham aga tavalises sinises ülikonnas, jäädes seejuures tublisti hiljaks. "Mul on õudselt kahju, Jack, et sul nii läks," ütles Nina Rindt talle. Lisas siis aga hetk hiljem: "Ei, kui päris aus olla, siis ei ole mul üldsegi kahju!"

Heinz Prüller