Paralleelid ja 100 autot 2

  Eesti ainus maailmamastaapselt arvestatav autoajakirjanik Margus-Hans Kuuse alustab oma värsket raamatut 100 autot 2 tuntud kirjaniku ja humanisti Aldous L. Huxley sõnadega, mille järgi pole ükski teine leiutis nii selgelt aidanud igal külahullukeselgi ühiskonda sulanduda kui auto.

   Aldous Huxley tabab sellega kahtlemata naelapea pihta. Mainekates teadustemplites, Etonis ja Oxfordis, bioloogiat tudeerinud ning alles hiljem eelkõige füsioloogilistel põhjustel (probleemid nägemisega) kirjanduse rüppe pöördunud mees, kelle pähe mahtus kaasaegsete mälestuste põhjal terve Briti Entsüklopeedia, kindlasti teadis, mida ütles.

   Huxley kultuurisnoobidest tegelased – papagoid ja pärdikud, nagu ta neid ise nimetab, või hoopis sisult süüdimatud lillelapsed, kes kerkivad tema loomingusse elu lõpukümnendil – annavad siinkirjutajalegi võimaluse tõmmata (meelevaldseid) paralleele. Näib ju meie tänanegi maailm mõneti sarnanevat sellega, mille lõi seesama Aldous Huxley, sünteetilise evolutsiooni rajaja vend ning Nobeli preemia laureaadi poolvend.

   Tühikargajaid, kes tõsimeelselt filosofeerivad tunde ja raamatuid selle üle, kas neljarattaline, mis kiirendab nullist sajani viie sekundiga, on tõepoolest parem sellest, mis sama kiiruseni jõudmiseks kulutab kümme sekundit, on mustmiljon. Neid, kes aga suudaksid lõpuni mõista, miks see nii on ja kas tollest lõpptulemusest ka midagi olulist sõltub, üksnes näputäis.

   Eestist (ja ilmselt ka kogu Ida-Euroopast) kuulub näputäie väljavalitute hulka kindlasti Margus-Hans Kuuse. Ma pole päris kindel, et nimetatud areaalist too näputäis üldse rohkem täiendust saab. Omal alal väljavalitute sekka jõudmisega, parnassosele seadmisega, saab siinkohal Kuuse ja Huxley vahele esimese paralleeli tõmmata.

   Teine paralleel järgneb kohe. Kui Aldous Huxley vanaisa, moodsa darvinismi juhtfiguure, kes tõestas muuhulgas ka lindude põlvnemise roomajaist, poleks nii põikpäiselt lapselast teaduse radadele suunanud, võinuks temast tulla kes tahes. Margus-Hansu isa, kes poega sõjakeerises ning järgnenud keeruliste aegade tõttu vaid korra nägi, asus samuti põikpäiselt ellu viima seda, millesse ise uskus ning mida vajalikuks pidas.

   Üha sagedamini jõudsid Margus-Hansuni kaugel elava isa saadetud autoajakirjad ja -raamatud. Need maailma tähtsamad autoajakirjad ning raamatud, mis läänemaailmast nüüd nõukogulikus infosulus vaevelnud Eestimaale jõudsid, olidki tegelikult omalaadseks laiema üldsuseni jõudva tehnikaalase kirjasõna ärgitajaks.

   Seega võidi üle poole sajandi tagasi, nüüd juba Margus-Hans Kuuse vahendusel, algul Eestimaal, hiljem ka laiemalt Nõukogude Liidus, mille haardesse olime tollal üsna kindlalt suletud, hakata aimu saama sellest, et Pobedade, Moskvitšide ja Volgade, üksikute sõja tõttu siiakanti sattunud BMW-de, EMW-de, Studebakerite ning ennesõjaaegsete liikurite kõrval eksisteerivad vähemalt sama head kui mitte märksa paremad kaasaegsed Fordid, Cadillacid, Lincolnid jt neljarattalised.

   Kolmaski paralleel on selgemast selgem: teadusesse pürginud Huxleyst saab kaduva nägemise kiuste mitte maailmakuulus bioloog, vaid hoopis kirjamees, sest kirjasõna paberile kandmiseks ei pea just alati kotkasilmi omama. Inseneriharidusega Margus-Hans Kuusest ei saa osaliselt samadel põhjustel kuulsat autokonstruktorit, ehkki autodisainimaailma tippu pürgivatele meestele suudab ta tee kätte näidata küll.

   Oma esimese autoraamatu – ülimenuka 100 autot – avaldab Margus-Hans Kuuse 16 aastat pärast Huxley surma. Ta ei tea siis veel, et järgmise raamatuni jõudmiseks kulub tal tervelt 22 aastat, järgmise 100 autoni 35...

   Saatus pole just alati oma teha. Samuti paralleel, ehkki viide oli juba eelnevas. Põlvnevusteooriates rida ajajatena tekivad Huxley ja Kuuse vahel paralleelid samuti kohe, kes vähegi eelnenut viitsis lugeda.

   Nii, paralleelidele punktiks - läinud nädalal ilmus Margus-Hans Kuuse järjekordne autoraamat 100 autot 2, mida presenteeriti ohtralt kõigis meediakanalites ning samuti ka Rahva Raamatu raamatupoes Viru Keskuses. Oli meeldiv kogeda, et presentatsioonile olid nii mõnedki ilmunud autori autogrammi saamiseks koguni kahe raamatuga, 1979. ilmunud 100 autoga ning äsja müügilettidele ilmunud 100 auto 2-ga. Ilmselt samuti paralleelidele mõeldes.

   Kumb neist raamatutest on etem?

   Vaat siinkohal paralleele tõmmata ei saa. Tegelikult on omaoodi head mõlemad. Esimene kui äsja avatud aken automaailma, teine kui küps ja läbikomponeeritud meistriteos. Esimene kui suurepäraste joonistustega autokunstialbum, teine kui tõeline Greatest Hits uusväljaanne, mille ülimalt kontsentreeritud teabesse on autor ikkagi suutnud järjekordselt lisada ka midagi originaalset. Tänasel infosajandil on originaalsuse lisamine ning seeläbi absoluutse autoripädevuse tõendamine omajagu kunsttükk.

   Mitukümmend teist (auto)ajakirjanikku ning autoalal igapäevaselt tegutsevat persooni tunnustasid autoajakirjanik Margus-Hans Kuuse vaieldamatut professionalismi ning Raivo Murde silmapaistvat toimetajatööd asjakohaste tänusõnadega. 100 autot 2, mis sobib ühtviisi nii tõeliste tehnikahuviliste lugemislauale kui ka külahullukeste voodipäitsisse, eriti veel jõulukingiks, on nüüd oma eduteed alustanud.

Mati Laos