Sõiduautode ukselahendused tegid hiigelhüppe

  Tuhandendat korda leidis äsja kinnitust väide, et uus on pelgalt unustatud vana. Sõiduauto kõigile istmetele pääsemist hõlbustavad teadagi tagaserva pidi hingedele riputatud uksed. Nende kadumise peapõhjuseks oli tõsisasi, et raske avarii puhul ei suutnud tollased ukselukud uksi suletuina hoida ning, turvavöövabad nagu autod siis olid, paiskusid sõitjad autost välja. Sellised uksed said üldises kõnepruugis lausa tapjauste (suicide doors) nime.

   Täna on võimalik taolisi leida haruharva. Tuntuim sellise tagumise uksepaariga auto on muidugi Rolls-Royce Phantom. Termin coach door on sedaanlimusiinidel ja limusiinidel kasutusel olnud muide aastakümneid. Rolls-Royce valis selle tee pärast autosse sisenemise ja sealt väljumise modelleerimist arvutitel, istemaketi ehitamist ning ülimassiivse keskmise ehk B-piilari ja ukse iseäranis löögikindla omavahelise lukustuse väljamõtlemist.

   Samalaadset lahendust pruukis ta seejärel ka väiksemal mudelil Ghost. Lausa üllatav oli „tapjauste“ naasmine Phanomi kupee- ja kabriolettkeredele. See juhtus loomulikult alles pärast kõigi selliste ustega traditsiooniliselt seotud kahtluste täielikku kõrvaldamist.

   Läheme nüüd tagasi aastasse 1932, kui Lancial sai valmis lühikese telgede vahe ja 1,2liitrise mootoriga Astura kandekere, millel puudusid keskpiilarid. Lancia poolt patenteeritud lukustuslahenduseta polnuks praktilist nelja uksega keret üldse ehitada võimalik sel lihtsal põhjusel, et ukselävede laiuse suhe lähenes Astural 2:1-le ja tagumistele istmetele oleks võimalik olnud ennast üksnes võimelda.

   Lancia ja Fiat olid seda laadi kerede alal pioneeride rollis, aga sõjaeelne tehnoloogia ei võimaldanud ehitada piilarivabu keresid selliselt, et uksed ka mitme aasta möödudes välja ei vajunud ning sama kindlalt lukustusid nagu tehasest tulles. Uste tihendamine tolmu sissetungi vastu oli samuti probleem. Suure potentsiaaliga lahendus kadus sõjajärgsetel aastakümnetel tasahilju areenilt.

   Neile, kes on jälginud uuel sajandil ideeautodega toimunut, teavad keskpiilarivabade kerede erakordset populaarsust neil. Millalgi pidi see õilis tung ometi ka praktilist vilja kandma. Tõehetke lähenemisest andis 11 kuu eest märku ideeauto Ford B-MAX, mis Genfi autonäitusele välja pandi.

  Avanud pärani tavapärase esiukse ja ta lükanduksest paarilise, avastasid autosse pürgijad enda ees tervelt poolteist meetrit laia ukseava. Kuivõrd palju mugavam on sellisesse autosse pääseda, sinna eriti suuri pakke tõsta või lapseistmesse köidetud järglasega toimetada, selgub lisatud piltidelt. Lancia lahenduse puudujäägid, millest eespool juttu tegime, on täna juba seeriaautoks saamas B-MAX-ilt loomulikult kõrvaldatud.

  Külgkokkupõrkel hoiavad auto külge eriti ulatusliku muljumise eest uste servadesse ehitatud nii-öelda virtuaalne keskpiilar, selle tugev lukustus ülal ja all ning ustes horisontaalsuunas kulgevad turvatalad. Kõik nimetatu sai võimalikuks tänu supertugevast terasplekist profiilide kasutamisele ustes. Eriterase tugevus ületab tavalise oma umbes neljakordselt. Ford B-MAX jõuab tootmisküpsena avalikkuse ette märtsis peetaval Genfi autonäitusel.

   Samal nädalal, kui Ford oma suurest edust põhjendatud uhkusega maailmale teatas, andis Tesla Californias pressikonverentsi, tutvustades seitsmeistmelist elektri-linnadžiipi mudel X, mille suurepärane tehnika on pärit sedaanilt mudel S. Tesla kolmanda seeriamudeli sensatsiooniline lahendus on seotud siiski teise uksepaariga, mis avaneb tiibadena, kergitades endaga koos tükid katusest. Kõigi kolme istmereaga sportlike tarbesõidukite krooniline häda on pääs kolmandale. Teslal õnnestus see seeriaauto juures esmakordselt kõrvaldada. Väiksemat kasvu inimesel, lapsest rääkimata on võimalik ennast autosse poetada isegi siis, kui teine istmerida on hõivatud!

   2012. aasta veebruar-märts lähevad autolukku suure läbimurdega sõidukisse ladusa sisenemise alal.