Taustapildil on CDA Mercer-Cobra

Ideeautode korrapärane ehitamine kuulub suurte ja keskmistegi automarkide puhul lahutamatult arendustöö juurde, mõnikord aga valmib köitev ainueksemplar näiteks tööstusharule komponente või materjale tarniva firma suval.

  Mercer-Cobra sündis peaaegu pool sajandit tagasi mitme asjaolu soodsa kokkulangemise tõttu. Ajakirjanik Diana Bartley, kes töötas soliidses ajakirjas „Esquire“, võttis uurida intrigeeriva teema. Kuidas võiksid välja näha ameerika kuulsate kadunud automarkide sõidukid „autosajandi“ kuuekümnendatel aastatel, kui mainekad tootjad poleks olnud sunnitud areenilt lahkuma? Konsultandina oma töö juurde valis ta Virgil M. Exneri, ühe kuumima nime USA disainitaevas, kelle täpne stiilitunnetus oli Chrysleri taas järjele aidanud.

   Exner visandas neli nn taassünniautot markidelt Stutz, Duesenberg, Packard ja Mercer. Ekstravagantne nelik sai tal üpriski sarnane, ehkki kere tüübid erinesid totaalselt. Mercer kui sportmark pidi tema meelest olema esindatud rodsterkerega, Duesenberg aga sündis tema eskiisidel pika ja ruumika duubelfaetonina. Artikkel ilmus ajakirja 1963. aasta detsembrinumbris ja pani omamoodi aluse retrofuturismi kui disainivoolu kinnistumisele kujustuskunstnike ringkondades.

   Parajasti otsis New Yorgi firma Copper Development Association (CDA) president George M. Hartley võimalust tema esindatavate firmade toodangut efektselt laiadele hulkadele tutvustada. Sensatsioonilise kujuga ideeauto võinuks selleks hästi sobida. Nelikust pakkus talle enim huvi just Mercer. Exneri tõlgendus vihjas nimelt Esimese maailmasõja eelsele mudelile Type 35 Raceabout, mis ainsana neljast kuulus „messingiajastusse“. Aega, mil autode ehisdetaile ei kaetud veel nikli või kroomiga, vaid tehti sellest efektsest kullakarva materjalist.

   Hartley võttis ühendust Exnerite, isa ja pojaga, kellest samuti oli võrsunud disainer. Mehed projekteerisid Raceabout´i proportsioonidelt, rudimentaarsetelt esitiibadelt ning muidugi messingi, vase ja pronksi küllusliku kasutuse poolest meenutava auto. Samuti leidsid nad oma sidemete tõttu Itaalias kiiresti kerefirma, kes oli ainueksemplari nõus korrektselt ja seejuures vägagi odavalt valmis ehitama.

   Pakkumine tehti nii maailmakuulsale Ghiale kui pea tundmatule Sibona-Basanole. Viimane vajas väga tellimusi ja nimetas uskumatult odava hinna. Exnerid usaldasidki töö Torino uustulnukale, kuna nad olid Ghiast hiljuti lahkunud metallivõluri Pietro Sibona võimetest väga kõrgel arvamusel. Pettumiseks polnud põhjust, selgus õige pea.

   Cobra nimi liideti Merceri omaga seepärast, et rodster ehitati Shelby poolt Itaaliasse läkitatud toruraamile. Telgede vahet pikendati 2,74 meetrini, kere löödi välja terasplekist ning kaunistati väljast ja seest paljude kollast ja punast karva detailidega. Säravvalge kere juures mõjusid need õige efektselt. Vast kõige huvitavam lahendus oli püstja radiaatorivõrega integreeritud laternapesade paar. Juht sai peidetud laternad kergesti tööasendisse pöörata.

   Autot käitas Cobra 4,7-liitrine mootor võimsusega 271 hj, käigukast oli neljakäiguline, kiire rool teo ja sektoriga ning Girlingi nelja ketaspiduri kettad oli sel puhul valmistatud vasest. Auto oli igati sõidukõlblik ja ehkki kaalus 1225 kg ümber, dünaamikalt võrreldav 289-kuuptollise Cobraga. See tähendas 0-100 km/h 6 sekundi tuuris ja üle 210 km/h.

   Õnneks on haruldus tänini säilinud ja väga heas korras. Kaks aastat tagasi vahetas auto omanikku, tema hinnaks kujunes oksjonil 660 000 dollarit.