Taustapildil on Chrysler D´Elegance

  K. T. Keller nimetati Chrysleri esimeheks 1950. aasta novembris ning otsemaid andis ta korralduse organiseerida perspektiivdisaini stuudio ning muuta selge mahajäämus kujustuses võimalust mööda olematuks.

   Nimetatud aasta oli juba endaga toonud massiivse, aga üldjoontes selgelt euroopaliku väljanägemisega laugpärasedaani prototüübi XX-500 ning vastse koostöövõimaluse itaalia kerefirmaga Ghia. Viimane tegi kõigest 10 000 dollari eest ideeauto kohta väga kvaliteetset tööd, millise raha eest ei saanud USA-s ka poolt autot mitte.

   Järgmisena võeti ette terve kupeede sari, alates 1951. aasta mudelist K-310. K oli Kelleri nime esitäht, 310 aga tähistas forsseerituima kaheksasilindrilise Hemi-mootori hobujõudude arvu. Kui XX-500 ümbrikkere oli tehtud küll moodsas, aga üsnagi igavas „lamedas“ võtmes, siis iseäranis esimesel kupee maketil joonitused kõik neli poritiiba taas selgelt välja.

   Eesmised algasid paraku sedavõrd teravatena, et esilaternaid neisse süvistada polnud võimalik. Nood koliti vapikilbi laadsele püstjale iluvõrele lähemale ja paigutati süvistesse umbes seal, kus sõjaeelsetel autodel olid olnud nn kassikäigud. K-310 järglasteks said Chrysleri marki autod C-200, SS ja GS-1 ning sarja lõpetas 1953. aasta De Soto Adventurer.

  1952. aasta Pariisi autonäitusel köitis pilku ainulaadne Chrysler, mille nimi D´Elegance sobis konteksti iseäranis. Auto oli pea sama suur kui ta sõsarad (pikkust 5,43 m), aga istuda sai vaid ühes reas. Diivaniliaadsele istmele mahtus kolm sõitjat kõrvuti, istmeseljatugi oli poolitatud suhtes 40/60. Seljatoepoolme pööramine ettepoole võimaldas juurdepääsu pakihoidlale.

   Too kujutas endast mõõdu järgi valmistatud kohvrite kogumit, mis tõmmati pakirihmadega kinni. Mõistagi olid kohvrid õmmeldud samas värvikombinatsioonis naturaalnahast kui istmed. Selline paljudelt GT-autodelt hiljem tuntuks saanud lahendus oli D´Elegance´i puhul iseäranis vajalik põhjusel, et tolle õige pakiruumi täitis enamalt jaolt – varuratta hüdrotõstuk!

   Üsna mõttetu atribuut mõistagi, sest iga möödamineja aitaks daamil või isegi maniküüritud kätega härrasmehel ratta vahetada, aga näitusel kahtlemata efektne lisand. Kujutlege, kuidas keskel rattakapslit meenutava kohrutusega pakiluuk tõuseb, varuratast kandev „käpp“ välja sirutub ja ratta 45-kraadise nurga all kaitseraua kohale rippu jätab.

   Autole pandi esialgu 5,4liitrine 180-hj Hemi V-8 koos neljakäigulise automaatkastiga, hiljem vahetati see välja kahekäigulise PowerFlite´i vastu. Tollal olid suureks uudiseks vaakumvõimendiga ketaspidurid, mille taolisi pruugiti lühikest aega ka Chrysleri seeriaautodel. Pariisi näitusel äratas D´Elegance sedavõrd suurt tähelepanu, et rikkad eurooplased telliseid Ghialt umbes veerandsada koopiat. Üksikud neist on tänini säilinud. Pildil olev eksemplar kuulubki väikeseeriasse, kus võeti kasutusele 280-hj mootor, kolmekäiguline automaatkast Torqueflite ning töökindlamad trummelpidurid.

  Sellelt ideeautolt pärit kujustusvõtteid kohtame hiljem mitmel pool. Võtame näiteks tiibade kohale tõstetud sihikulaadsed tagalaternad, mis ilmusid juba 1955. aasta Imperialile, või iluvõre trapetsikuju, mis iseloomustas Chrysleri seeriat „300“. Chrysler ei protestinud, kui D´Elegance´i tõeliselt hoogsana mõjuvat küljekohrutust pruugiti ligemale 450 tuhandel Volkswagen Karmann Ghial (1955-1965).