Taustapildil on Chrysler Thunderbolt

Chrysler Corporationis olid algusest peale domineerinud insenerid, mitte kujustajad. Radikaalse mudeli Airflow läbikukkumine sundis kujustuskunstile kui sellisele enam tähelepanu pöörama.

   Walter P. Chrysleri tagasitõmbumise järel korporatsiooni presidendiks nimetatud K. T. Keller oli valmis kõigeks, et ettevõtte toodangule taas positiivset tähelepanu tõmmata. Kujustusega nimelt. Korporatsioon palkas esimese koosseisulise kujustuskunstniku alles 1935. aastal. Ray Dietrich lõi uue Airstreami ja tegi mis võimalik Airflow´ (hüüdnimega Airflop, õhupotsataja) masaja välimuse päästmiseks.

   Kui Briggsi keretehas sõja puhkemise eel oma ettevõtte Suurbritannias sulges, oodati pikisilmi seal stuudiot juhtinud Ralph S. Robertsi naasmist Detroiti. Selle mehe võimekus nii kunstniku kui mänedžerina oli legendaarne. Kõik see, mida ta kerefirmas LeBaron oli suutnud korda saata, äratas imetlust isegi konkurentides, kes tavaliselt kiituse jagamisega kitsid on.

   Roberts võttis kampa 25-aastase üliandeka Alex Tremulise ja vatmanile tekkisid tulevikuautode üha selgepiirilisemad kujutised. Need olid inspireeritud autoasjanduse kõrgeimast pilotaažist, mida tollal kehastasid brittide uusimad rekordautod Railton ja Thunderbolt. Viimase, vaalalaadse boliidiga oli kapten George Eyston saavutanud üle 575 km/h!

   Mehed näitasid eskiise K. T. Kellerile ja Chrysleri bossile Dave Wallace´ile. Nood olid korrapealt võlutud, sest midagi taolist – 1938. aastal kerefirmas Bohman & Schwartz valminud ainueksemplar Phantom Corsair välja arvatud - polnud ameeriklaste silmad veel näinud. Kunstnikele esitati üks ja peamine küsimus – kas kaks erinevat näidist on võimalik viie kuu möödudes peetavaks autonäituseks valmis ehitada. Saanud jaatava vastuse, anti margi esimesele ideeautoprojektile roheline tee.

   Kapten Eyston andis meeleldi loa nime Thunderbolt pruukimiseks. Teise auto nimeks pidi saama Golden Arrow, aga viimasel hetkel enne debüüti läks käiku hoopis Newport (mereäärse linna järgi Bostonist 100 km kaugusel). Ulmelisem oli loomulikult Thunderbolt oma ümber pööratud vanni kujuga, millel poritiibadest polnud enam vähimatki jälge. Pealegi olid kõik rattad täielikult peidus (Newportil üksnes tagumised).

   Sensatsiooniline auto ehitati seeriamudeli New Yorker 3,24-m telgede vahega raamile ja varustati 140hj reaskaheksase mootoriga. Käigukast Fluid Drive oli poolautomaatne, selles leidus ka kiirkäik. Kiirus küündis sellele tänu 160 km/h-ni. Esirattad olid vedrustatud sõltumatult, pruugiti lehtvedrudel õõtsuvat tagasilda ja kõigi rataste hüdropidureid.

   Kere oli sedavõrd lai, et istuda sai kolmekesi kõrvuti. Roberts patenteeris kõvakatuse ajami. Tollal toodeti peitu pugeva hartopiga autosid üksnes Prantsusmaal (Peugeot), Ameerikas jõudis Ford sedalaadi seeriamudelini Fairlane 500 Skyliner alles 1957. aastal. Kere vormiti alumiiniumist, kapott ja tagaluuk valmistati terasplekist. Suureks uudiseks oli kumer tuuleklaas. Esilaternad sai peita luukide taha.

   Kokku ehitati viis Thunderbolti, kõik nad olid viimistletud erinevalt. Konkreetsel eksemplaril nelja säilinu seas leidus enim vaskdetaile. Efektne viisik kulges näituselt näitusele, samuti näidati neid Chrysleri suurimais müügiesindusis. Auto saabudes kasvas müügisaali külastatavus meeletult.Üks California diiler on nimetanud arvu 8500 ainsa päeva jooksul!

   Thunderbolt ja Newport –viimaseid tehti kokku 6 – süvendasid 1941. aastal ettekujutust Chryslerist kui uuenduslikkusele altist autoehitajast. Ühtlasi andsid nad eeskuju kümnetele disaineritele, kes tegelesid sõja ajal sõjajärgsetele autodele senisest drastiliselt erineva kujustuse loomisega.