Uinuvad kaunitarid tolmutekkide all

Lugesin eelmisel nädalavahetusel üht muinaslugu, täiesti erinevat, aga samal ajal ka nõnda sarnast vendade Schlumfide müstilisele saagale, mis sai avalikuks 1977. aastal.

   Tekstiilivabrikandid Fritz ja Hans Schlumf, kelle kogumiskirg oli ärimeestele muidu omase selge mõistuse ammuilma tumestanud, paigutasid oma ja laenatud raha maailma ühe hiilgavama autokollektsiooni poleeritud eksponaatidesse. Iseäraliseks kireks oli neil Bugatti marki autode kogumine ja „prillikivideks“ ennistamine.

   Tekstiiliäri käis seitsmekümnendatel alla, rahavood kuivasid kokku ja vennad põgenesid finantskuritarvituste eest vastutust kartes Prantsusmaalt Šveitsi. Kui petta saanud töölised 1977. aastal oma ametühingujuhtide eestvedamisel Schlumfidest maha jäänud vanasse ketrusvabrikusse sisse murdsid, leidsid nad eest hunnitud saalid enam kui 400, enamalt jaolt suurepärases konditsioonis autoga.

  Hiljem kuulutati see salakollektsioon Prantsusmaa rahvuslikuks aardeks ja avati külastajatele muuseumina.

  See teine põnev lugu sai alguse samuti Prantsusmaal peagi pärast Teist maailmasõda. Noor, 1928. aastal Šveitsis sündinud mees nimega Michel André Dovaz juhtis autot väga hästi, aga et sõidunaudingu annavad üksnes võimsad ja kiired autod, siis neid ta soetama asuski. Miks ka mitte, kui sõjaeelseid hirmkalleid šedöövreid oli võimalik soetada vanaraua hinna eest. Prantsusmaal nappis esialgu isegi bensiini, aga paljusilindrilised prantsuse ja itaalia suurturismiautod nõudsid seda maiust korda kolm-neli rohkem kui uus töölisauto Citroën 2CV.

  Puudub täpsem teave tema perekonna varandusliku seisu kohta, küllap sai ta alul vast toetustki, aga ette rutates olgu öeldud, et aastatega kujunes ta mainekaks veiniajakirjanikuks, kelle artikleid trükiti reas riikides.Tai sai üpris jõukaks. Kollektsionääriks ta ei mõelnudki hakata, lihtsalt juhtus nii, et 1958. aastaks seisis tal Montmartre´il kahekümne auto ringis, neist 9 olid Bugattid. Ta ostis eksklusiivse pruugitud auto, sõitis sellega, kuni tekkis tõsisem rike – ja ostis siis järgmise. Nii see tal käis. Ei mingit parandamist, ennistamisest üldse rääkimata. Autod muidugi lagunesid omasoodu, vandaalid kruvisid nende küljest „suveniire“.

  Kohalikud protesteerisid tänavatele üles seatud „autosurnuaia“ vastu ja nii tuli tal oma kasvavale kogule ulualune leida pealinna lähistel asuva Montlhéry autodroomile kuuluvas angaaris. Kuus aastat hiljem ei mahtunud vähemalt neljakümnest sõidukist koosnev kollektsioon enam angaarigi ära ja see tuli ära viia. Kuhu? Lahendus leidus, sest Dovaz soetas endale vahepeal rea mahukate kivikuuridega hoonestu külas nimega Villemaréchal.

  Kolimine Pariisist 100 km kaugusel lõunas asuvasse külla toimus saladuskatte all, nii polnud küla elanikel vähimatki aimu, et kõrgete väravate taha on peidetud suur varandus. Tõsi, nad olid märganud üksikute ebatavaliste autode vuramist läbi nende väravate, ei enamat. Polnud kombeks huvi tunda, kas nood hiljem ka lahkusid. Naabrite privaatsust sealkandis austati.

  Sõnaga – kollektsioon haihtus. Ja autod aina lagunesid, ehkki suurem osa neist oli vihma eest kaitstud. Dovaz ostis neid isegi juurde, kuigi hinnad olid nüüd võrratult kallimad. Kokku oli tal juba ligemale 60 autot, kui algas müsteeriumi paljastamise esimene faas.

  Michel Dovaz sai kaheksakümnendate aastata alguses sõbra vahendusel tuttavaks maineka saksa profifotograafi Herbert Hesselmanniga ja nõustus meest laskma oma valdustesse 2000 saksa marga eest. Fotomees pidi andma ausõna, et omaniku nime ja autode asukohta eales ei avaldata. Kunstilised fotod ainulaadsest hooletusse jäetud autopargist tekitasid kiiresti arenevas vanasõidukivennaskonnas mitte ainult furoori, loomulikult ka kadedust ja vääritimõistmist.

  Ajal, mil kogus jõudu isegi väärt ajalooliste autode võltsimine ja originaalide hinnad kargasid lakke, leidus kusagil viinamägedel veidrik, kes trendi hülgab – see ei mahtunud paljudele pähe. Mõjukas Stern lajatas oma artikliga autode omanikule täie karmusega. Muide, Hesselmann pidas sõna siis ja teeb seda tänini, kasutades omaniku varjunimena „Pierre“.

  Raamatu „Schlafende Schönheiten“ (uinuvad kaunitarid) andis Hesselmann koos ühe tuntuma Saksa autoajaloolase Halwart Schraderiga välja esmakordselt aastal 1986 ja taas 2007. aastal. Halwart, mu vana kirjasõber, selgitas motiive, miks nad isegi nüüd, veerand sajandit hiljem varjunime juurde jäid, ehkki ringkondades teati juba ammuilma erakordse loo kangelase või siis antikangelase (kuidas kellelegi) tegelikku nime.

  Kahe hollandlase ja ühe sakslase kirjutatud ja briti kirjastuse Veloce äsja avaldatud „The fate of the Sleeping Beauties“ lisab autovrakkide lukku üsna arvukalt uusi nüansse ja võtab muide läbi kollektsiooni üksikute autode saatuse tänaseni välja. Ka püüab see selgitada omaniku omapäraseid motiive, kuid ei tee seda kuigi veenvalt.

  Kollektsiooni lagunemine sai alguse sajandi viimase aastakümne hakul, näiteks seitse Bugattit üheksast müüs Dovaz ühele farmaatsiatöösturile 1,2 miljoni naelsterlingi eest. Terve rida autosid on tänaseks ennistatud, mida on kosutav teada. Hea, kui teil on riiulil nii Hesselmanni-Schraderi teos kui see uudisraamat, autoriteks Ard op de Weegh, Kay Hottendorff ja Arnoud op de Weegh. Kui mõlemad loetud, alles siis tunnete, et tõde on kusagil peaaegu et käegakatsutavas kauguses.

  Hesselmanni nukrate piltide võlu on aga väärtus omaette. Sai ju ühest sellisest, Bugatti Ventoux´d suurel posteril kujutavast alguse tulevase autoritekolmiku aastat kolm kestnud detektiivitöö. Autode kollektsioneerimise ajaloo üks põnevamaid lugusid väärib süvenemist.

Margus-Hans Kuuse