Võidusõiduautod kaante vahel

   Aasta 2010 läks Eestimaa tehnikaalases kirjastustegevuses ajalukku, sest tänavu on ilmutatud esmakordselt koguni kaks maailma autolugu kajastavat originaalraamatut. Ajalooliselt oluliste võidusõiduautode süstemaatilise kirjeldamisega tegi esimesena algust küll Presshouse´i Autoleht, kuid teemasse veelgi ulatuslikuma sisenemise oli juba planeerinud ka konkureeriv Tehnikamaailm. Too tellis nimelt autospordile spetsialiseerunud kirjutajate esinumbrilt riigis Rein Luigelt neli korda ulatuslikuma käsitluse eesmärgiga see kõvade kaante vahele saada. Tänaseks on Luige „100 võidusõiduautot“ sündinud fakt, Autolehel aga 17 näidist ilmutatud – ja veel 8 teoksil. Suhe jääbki siis selliseks: 4:1 Tehnikamaailma kasuks. Pluss kõvad kaaned muidugi, mis autori töö mõneti põlistab.

    Luige ülesanne, nagu „totaalsete“ ülevaateraamatute puhul ikka, polnud üldsegi kergete killast. Kirjutajal tuli silme eest läbi lasta saja aasta kestel (1906-2009) ehitatud sadu tipptasemel neljarattalisi võidusõidukeid ja neist enamik välja praakida. Järele jäi kõigest koorekiht, mille sportlikud saavutused ja tehniline uuenduslikkus ühtaegu mõjule pääsesid. Võiks öelda koorekiht koorekihtide seas, sest raamatusse mahtusid vaid tippvormelid ja üldse tippvõidusõidu muid liike esindavad autod. Siin on ka vastus juba saabunud järelepärimistele, et miks puudub valitute seast mõne Estonia-marki auto.

    Luige patriootilistes tunnetes hetkekski kahtlemata (kes veel kui mitte tema on sel sajandil välisilma informeerinud Eestis toimuvaist autovõistlustest!) tuleb asja selgitada selliselt. Kui raamatusse läinuks kasvõi üksainus Estonia, pidanuks selles olema loomulikult ka Stanguellini-Fiat (üliolulise F Juniori selgroog), Cooper-JAP või, ütleme, Lotus Mark 11. Sõnaga – teised väikeklasside uhked esindajad. Mainitute tähtsus võidusõitjate koolitamisel teel tippu omas ju rahvusvahelist mõõdet.

    Tipptasemel üheistmeliste sekka valis autor õnnestunult näiteks meil täiesti  tundmatu pooleteiseliitrise Delage´i, Šveitsi kella ekvivalendi autode seas. Too tehniline šedööver oli ühtlasi väga edukas, tuues aastatel 1926-1927 kokku 6 GP võitu. Tänuväärne on F1-s ja ralli MM-il pruugitavate autode kõrval ka eestlasest lugejale mõõtmatult vähem tuttavate sportprototüüpide ja mitut laadi trekiautode olemuse lahkamine. Autoehituse kurioosumeist on püütud hoiduda, sest reeglina pole sellelaadsetel ju erilisi sportlikke saavutusi ette näidata. Mõnel siiski, nagu erakordse aerodünaamilise lahendusega trekiautodel Dodge Charger ja Plymouth Superbird (1969-1970) ning teatud mööndusega ka 1976. aasta kuuerattalisel F1 autol Tyrrell P34-Cosworth.

    Proportsioonide üle valikus võib ju lõputult vaielda, kuid respekteerigem siiski eksperdist autori suveräänset otsust. Käsitlemata pole jäetud vist küll ükski tipptasemel võistlusliik, kui kiirendusvõistlused välja arvata. Aga kes suudaks meile nimetada ajaloo olulisima dragsteri, kui miljoneid (tänaseks juba terves ilmas, mitte üksi Põhja-Ameerikas) lummava tegevuse fikseerimiseks selles raamatus oleks antud üksainus  lehekülg.

    Raamatu kaheldamatuid väärtusi ei vähenda ka üks uskumatu näpuviga, mis kordub nii kaanel kui leheküljel 25. Legendaarseid keskmootoriga Auto Unione on pandud esindama – lastele ehitatud koopiamudel! Mitte keegi meist pole veakindel. Ainus kindel viis mitte vigu teha on lakata hingamast. Kui autor ja kujundaja vea avastasid, oli juba liiga hilja. Ainus soliidne lahendus asjale on anda iga raamatuga kaasa mõne mainitud aastate Auto Unioni tollane mustvalge või ka hiljuti tehtud värvipilt. Mõned näidised me lisame.

   Rivaal tehnikaajakirjade ja nüüdsest ka autoraamatute alal Presshouse nimetab oma raamatut „50 ideeautot“ aasta parimaks. Tänase seisuga ei pruugi see hinnang enam kehtida, jõulueelses ostumöllus läheb lahti rebimine kahe uudisteose vahel. Kui mõlemate tiraažid tõepoolest ära ostetakse, alles siis võib öelda, et ka eestlane on pikast talveunest ärganud selles, mis puudutab tehnika ajalugu käsitlevate raamatute tarbimist.