Muuseum täis võistlusvaimu

Põhja-Ameerikas on väikesi, keskmisi ja suuri autokollektsioone lõputult. Suhteliselt vähestel kollektsionääridel jätkub aga tahtmist, visadust ja vahendeid oma kogu automuuseumiks vormistada.

Oma viis aastakümmet hobide seas eeskätt võistlussportautode kogumisele pühendanud kuulsal neurokirurgil dr Frederick A. Simeonel õnnestus kodulinnas Philadelphias muuseum avada 2008. aasta suvel. Linnahaigla neurokirurgia osakonna endisel juhatajal täitus just 72. eluaasta ja nüüdsest muutus ta elu sisuks Simeone Foundation Museumi käigushoidmine ja arendamine. Samuti kui autokogu soetamisel, pidi ka mittetulundusühingu juures iga nüanss olema hoolikalt läbi mõeldud. Ühe erinevusega siiski. Kui ihaldatud, aga haruharva oksjonisaali jõudva auto – selliseid on tal palju - leidmisel ja omandamisel määrab mõndagi ka vedamine, mõni õnnelik juhus, siis muuseum on täiesti proosaline äriettevõte, mille üleandeks on kuidagi otsotsaga kokku tulla. Reeglina on seegi problemaatiline. Pangem kokku hoone ehitamise või remontimise ja ekspositsiooni ülesseadamise kulud, autode restaureerimine, hooldamine ja remont, väikese meeskonna palgad, küte, valgustus ja reklaam. Seejärel asetagem teisele kaalukausile odavad, 8-12 dollari suurused piletihinnad, muuseumi pakutavad teenused ja sponsorrahad. Tasakaal ei taha kohe kuidagi saabuda, reeglina peab omanik pidevalt omast taskust juurde maksma. Sisuliselt rahvaharidusliku töö eest. Muuseumi ja kollektsiooni oluline vahe selles ongi, et esimene taastoodab huvi ja arusaamist tehnikast, selle tähtsusest ja tähendusest ühiskonnas läbi aegade. Võõrastele pilkudele varjatud kollektsioon on seevastu vaid kohati suurvormi omandanud kire rahuldamise vahend. Eks seepärast püüelnud pelgalt viie-kuue aastaga maailma autokollektsionääride seas esinumbriks tõusnud John O´Quinn samuti hiilgava muuseumi rajamise poole Texases, aga enneaegne surm läinud aastal takistas teda vägitüki teist poolt lõpule viimast. Dr Simeone muuseum seevastu tähistab peagi oma teist sünnipäeva ning on vajalikud väljundid ja töörütmi omandanud.

Progressi eelduseks on võistlus

See inglise XIX sajandi filosoofi John Stuart Milli konstateering on muuseumi lipukiri lausa mitmes mõttes. Võisteldes oma õpitud erialal, neurokirurgias, kolleegidega parima võimaliku tulemuse nimel, tõusis Fred Simeone tippu. Eelistatud praktiku, õpetlase ja mentori rolli. Mitu tema raamatut on muutunud lausa kohustuslikuks kirjanduseks uutele neurokirurgide põlvkondadele. Tuntusega kaasnes jõukus, mis võimaldas varajases nooruses alustatud kollektsioneerimisega kiirenevas tempos edasi minna. Sellegipoolest kulus ühe maailma parima spetsiifilise kollektsiooni kokkupanekuks aastakümneid. Kust tuli see huvi? Isa oli talle pärandanud ameerika autoehituse klassikasse kuuluva auto, kompressormootoriga varustet lahtise 1937. aasta Cordi. See oli siis esimene isiklik kokkupuude tehnikalt ja kujustuselt huvitava kvaliteetautoga. Itaallasena oli Simeone loomulikult suures vaimustuses Teise maailmasõja eelsetest Alfa Romeodest. Nagu isa Cordigi, hoiab ta oma esimest ostu – see oli kahtlasevõitu kerega Alfa Romeo 6C 2500 – muuseumis ühel mõttelistest aukohtadest. Kord ostu sooritanud, ei loovuta Simeone seda enam eales, ütlevad muuseumi töötajad. Väljapanek koosneb täna enam kui viiest tosinast enamalt jaolt suure ajaloolise väärtusega võistlusautost. Nende kõigi ülevaatamise järel kujuneb üsnagi ammendav pilt mõlemal pool Atlandi ookeani umbes seitsme aastakümne vältel pruugitud neljarattalistest võidusõidukitest. Ekspositsioon on jaotatud umbes pooleteiseks tosinaks temaatiliseks stendiks, paljudel puhkudel on stend kujundatud suure dioraamina, mis aitab vaatajal tollal valitsenud olustikku sisse elada. Stendide peakirjad räägivad ise enda eest: „Watkins Glen”, „Brooklands”, „Bonneville Salt Flats”, „Sebring”, „Rally”, „Americans at Le Mans”, „Nürburgring”, „Mille Miglia”, „Targa Florio”... Kujutlusvõimet ja eelteadmisi omaval külastajal tekib õige häälestuse korral lausa ajamasinasse sisenemise tunne. Puudu on vaid end kuulsusega pärjanud sõidumeistrid ise, aga neid võime kujutleda iga hetk saabuvat, autosse istuvat ja uutele võitudele vastu kihutavat.

Veerevad veerevad skulptuurid

Umbes pool sajandit tuntud määrangu järgi on kaunis auto ei vähemat kui ratastele pandud veerev skulptuur. Mõni auto paistab ka seistes dünaamiline, peaaegu et kihutav. Teised muutuvad üha ilusamaks kiiruse kasvades, niiöelda omasse elementi sisenedes. Simeone ja tema muuseumi direktor Kevin Kelly on lisanud ürituste ritta iga kuu viimasel laupäeval toimuva demo- ehk sõidupäeva, mil mõnele eksponaatidest, vahel mitmelegi hääled sisse pannakse ja külastajad saavad pildi sellest, kuidas auto omal ajal toimis. Kuna muuseum asub automootoritehase ümberehitatud hoonestus, õnnestus sellega koos osta ka enam kui hektari suurune asfaltväljak. Seda pole küllalt, et 500hj võistlussportautole saaks teistki käiku sisse panna, aga sõjaeelsete autode puhul saab üsna piisava mulje kätte küll. Demopäevadega on seotud muidugi lisakulutused. Alles hiljuti purunes näiteks kompressormootoriga Bentley´l sidur ja selle taastamine polnud odav. Mõte on aga õige, külastajaid toovad need päevad juurde arvukalt. Paljud võtavad koguni ette mitmesaja miili pikkuse teekonna, et sõjaeelsete mootorite mürinat kuulata ja õigeid, kastoorõli ja eksootiliste kütusesegude lõhnu sisse hingata. Simeone muuseumis on suur hulk päris autosid ja lavastatud võistluspaiku, aga mõnikord kohtab siin ka täiesti ehtsaid minevikukuulsusi. Tekkimas on traditsioon välja anda kunagistele kuulsatele võidusõitjatele aastaauhind nimega „The Spirit of Competition”. Esimesena sai selle Simeone rahvuskaaslane Mario Andretti. Mees, kes ainsana on võitnud nii maailmameistri tiitli F1 autol, Indianapolise 500 miili sõidu kui Daytona ööpäevasõidu. 2009. aasta eest läks see auhind aga Janet Guthriele, kes oli esimene naine ajaloos, kel õnnestus kvalifitseeruda Indy 500-le. See juhtus aastal 1977. 19. eluaastast kutseline piloot, hiljem inseneriks õppinud Guthrie lõpetas 500 miili sõidu kõigest aasta möödudes tubli 9. kohaga. Esimesena naistest istus ta ka NASCAR-i trekiauto rooli. Guthrie elu oli suureks innustuseks USA järgmiste põlvkondade naisautosportlastele. Mõned neist nagu Ashley Force ja Danica Patrick on võistelnud viimastel aastatel täiesti võrdselt ala parimatega. Guthrie austamisõhtul oli dr Simeonel teatada ka suur uudis. Muuseumil oli korda läinud soetada veel üks hinnaline eksponaat – üliharuldane võistlus-Corvette aastast 1963. Kui palju selle eest välja käidi, võime vaid oletada. Läinud aasta alguses jäi see ühel oksjonil igal juhul müümata, kuigi pakkumised tõusid 4,9 miljoni dollarini.Muuseumi lugu tervikuna ja iga auto lugu eraldi on jõudnud ka kaante vahele. Ligemale 400-lk luksusliku raamatu autor on Frederick Simeone ise, pildid on selles kuulsalt fotograafilt Michael Furmanilt. Raamat on saadaval ka nahkköites ja mõlema mehe autogrammiga, aga nahkkarpi panduna ja kolmandana lisaks ka Mario Andretti signeerituna maksab teos tervelt 1850 dollarit, kümnekordse „baashinna”! Nagu võitegi arvata, on raamatu pealkirjaks „Spirit of Competition” ja kaanel on kujutatud Simeone absoluutne lemmik, 1938. aasta Alfa Romeo 8C 2900B MM, Mille Miglia maanteesõidu võitja.

Bruce Davies

Fotod: Simeone Foundation, Troy Wood