Aprilli taustapilt: McLaren MP4-12C

XX sajandi autoloomingu absoluutsesse tippu kuulunud kolmeistmelise McLaren F1 (1993) järge võis kahe aastakümne möödudes ette kujutada kahel moel. Esiteks sai minna tuhandehobujõulise Bugatti Veyroni teed, aga see oli ummiktee mitmel põhjusel. Maailm ei vaja ju tegelikult sedalaadi autosid ja samalaadse või veelgi ulmelisema mootori väljaarendamine väikese firma poolt olnuks pealegi rahaliselt mõttetu. Bugatti, mille taga seisis Volkswageni kontserni tohutu ressurss, kulutas teadupärast palju aastaid ja astronoomilise summa, et tuhat töökindalt (jahutus jm) hobujõudu luksuslikku kerre pakkida. Teine võimalus oli valida hoopis odavam hinnaklass ja otsene vastuseis Lamborghinidele ja Ferraridele. Tänaseks 30-aastane kogemus süsinikplastide alal võimaldas luua tootmises üliefektiivse monokoki MonoCell. Sellesse pisteti McLareni 3,8-liitrine, kahe turbokompressoriga originaalmootor võimsusega 600 hj, mis lausa 4000 pöördeni ulatuvas vahemikus 600 Nm välja andis. Auto gabariidiks kujunes 4505/1910/1200 mm, pakiruumi mahuks 145 liitrit ja tühimassiks 1435 kg. Igas mõttes optimaalseks viimistletud kupee dünaamika sai konkurentsivõimeline ja ootuspärane – 0-100 km/h 3,3 sekundiga ja 330 km/h. Aktiivne veermikukontroll puudutab tal mitte üksnes amortisaatoreid, kurvisõidu teeb kiiremaks ka üksiku ratta selektiivse pidurdamise võime. Suurbritannias maksab McLaren-kupee 168 500 naela Ferrari 458 Italia 173 181 ja Lamborghini Gallardo 157 668 vastu.