Maserati pruukis poolt tosinat seenklappi

Ikka ja alati vähemalt kõrvalseisjate arvates Ferrari varju jäänud Modena sportautomark Maserati oli suur mootorispetsialist juba 30 aastat enne esimese Ferrari ehitamist. Tema esimene, 1926. aasta 1,5-liitrine võistlusmootor arendas 120 hj ja kindlustas kiiruse 160 km/h, aga aasta möödudes ehitatud kaheliitrine Tipo 26B oli 25 hj võimsam ja auto kiirus kasvas 200 km/h-ni. Juba 1932. aastal ehitati 16-silindriline viieliitrine, sama mahuga V-12 andis 1956. aastal aga 430 hj välja. Kaheksakümnendatel keskendus mark eeskätt V-6 skeemile ja turbo-laadimisele, edukalt kasutati 3 ja 4 klapiga silindripäid. Firma oli pidevalt rahahädas, aga eksperimenteerimislusti ei jätnud. Tuli mõte mahutada peasse kolm sisse- ja kolm väljalaskeklappi, sündis mootor 6.36, mis täiel rinnal hingates 7200 pöördel 257 hj arendas. Peaaegu 130 hj/l kohta oli suurepärane erivõimsus, kuid siiski mitte piisav, et kogu seda keerukust õigustada. Tagasi pöördunud mootori 4.24 arendamise juurde, saadi sellest üheksakümnendate künnisel kätte koguni 285 hj 6250 pöördel minutis. Rekord klappide arvus, mida õnnestub kaheksasentimeetrisse ringi mahutada, oli ja jäigi Maseratile. Tõsi, Honda ehitas mootorrattamootori uskumatu 8-klapilise silindripea, kuid selleks tuli tal enne välja mõelda õige lapikuks venitatud ristlõikega ovaalsed kolvid ja vastavad kolvirõngad.