Naine tuhandete teede tuules

Saja kuue aasta eest, täpsemalt 4. mail 1904 kohtusid Manchesteris Charles Stewart Rolls ja Frederick Henry Royce. Nendest kahest uskumatult julgest, oma õigsuses absoluutselt veendunud mehest sai tandem, kelle elutööks olid Rolls-Royce Limited (asutatud 15.03.1906) ja maailma parimad autod.

Asjadel, mida need mehed tegid ja mõõdupuudel, mille nad kehtestasid, on tänapäevalgi teatav mõju meile kõigile. Rolls-Royce on üks luksuslikumatest ja kallimatest autodest, mida ihaldavad endale märksa rohkemad kui need, kes seda endale tegelikult lubada saavad.Autotööstuses tähistab Rolls-Royce siiani parimat. 1907. aastal valmis 40/50 hobujõuline lahtise hõbedase kerega auto, mis sai eriti vaikse käigu tõttu nimeks The Silver Ghost. Vaid kümmekond aastat varem kutsuti autot hobuseta vankriks, selle lubatud kiiruseks Suurbritannias oli 4 miili tunnis ja auto ees pidi jalgsi käima mees punase lipuga. Rolls-Royce oli hakkama saanud millegi sensatsioonilisega. The Silver Ghost andis maailmale uued standardid.Kuid nagu tihti juhtub, on ka selles loos, mis räägib meestest, mängus mõni kaunis naine. See lugu siin keskendub peaasjalikult pisikesele detailile suure ja kalli auto juures: selle radiaatori kohal seisab või põlvitab tilluke naisefiguur – maskott, mis tuntud nime all “The Spirit of Ecstasy”, üks atraktiivsemaid ja kahtlemata tuntuim automaskott maailmas. Pikka aega ei teatud, kes on see salapärane naine, kelle järgi kujuke vooliti (või kas üldse oli keegi), hiljem saladus paljastati.15. aprillil 1880 sündis Londonis tüdruk, kes sai nimeks Nelly Thornton (hilisem Eleanor Velasco Thornton). Kuskil varahommikul kirjutati tähtedesse, et temast saab legend. Oli ette nähtud, et just see naine saavutab läbi armastuse surematuse.Nelly kasvas tüüpilises keskklassi peres, olles vanim kolmest lapsest. Ta oli arukas tüdruk ning sai stipendiumi Grey Coat kooli Westminsteris. 1896. aastal alustas Eleanor tööd Claude Johnsoni sekretärina Automobile Club´is. Oma ülemuse kaudu tutvus Eleanor parlamendiliikme lord John Scott-Montagu´ga. Mees oli kütkestatud Eleanori kaunist välimusest, intelligentsusest ning isikupärast. 1902. aastal veenis lord Eleanori Automobile Club´ist lahkuma ja tulema tööle tema juurde. Eleanorist saigi suure autoentusiasti isiklik assistent ja sekretär. 1902. aasta maikuus, kui Eleanor oli töötanud seal 3 kuud, paiskas Montagu turule uue Briti autoajakirja “The Car Illustrated”. Naine aitas üle saada rasketest aegadest ajakirja alguspäevil. Võib-olla oli just see aeg, mil tõkked langesid ja John armus Eleanori. Naisest sai mehe armuke.1910. aastal sai alguse uus hullustus: kinnitada auto radiaatori kohale naljakaid ja kerglase väljanägemisega maskotte: tillukesed politseinikud, tuletõrjujad, mustad kassid... Rolls-Royce Limited ei olnud sugugi vaimustuses. Direktorid vaatasid õudusega, kuidas mõned nende kliendid rikkusid veidra maskotiga ära suursuguse auto välisilme. Nad olid püüelnud selle poole, et Rolls-Royce´i välimus oleks tervikuna nii elegantne ja ehe kui võimalik. Rolls-Royce´i oli juba mitu aastat reklaamitud kui Maailma Parimat Autot, sellisele ei sobinud koomilise väljanägemisega kujuke kuidagi. Ei olnud teist võimalust, kui lasta teha ametlik maskott, margile ainuomane, väljapeetud ja kindlasti soliidse väljanägemisega. Midagi, mis kaunistaks autot, mitte ei häbistaks seda. Midagi, mis kätkeks endas müstilist energiat, kiirust, vaikust ja võrratut nõtkust. Maskott pidi peegeldama kõike seda, milline oli Rolls-Royce´i enda hing. Claude Johnsonil, kellest oli saanud firma Rolls-Royce Limited juhtiv direktor, paluti leida keegi, kes võtaks säärase väljakutse vastu. Tellimuse täitmine usaldati Charles Sykes´ile, väljapaistvale kunstnikule.Tasu oli 30 naela. Tulemuseks oli maskott, mille Sykes algul nimetas “The Spirit of Speed”, hiljem aga “The Spirit of Ecstasy”. Maskoti nimi väljendanud kunstniku meelest kõige paremini joovastavat tunnet, seda vabaduse ekstaasi, mis tekib Rolls-Royce´iga sõitmisel.Kui raske võib olla ühel mehel valada miniatuurses mõõdus välja kaunis naine, teise mehe armastatu? Sykes´il see õnnestus. Ta kujutas noort naist, käed välja sirutatud, pilk kaugusesse suunatud, delikaatselt riietatud pikka, hõljuvasse, tuulest sasitud kleiti. Modelliks oli preili Eleanor Thornton, keda Sykes tundis juba aastaid. Seega kängitseti just see naine igaveseks maskotti, mida kutsuti lisaks eelpool nimetatule ka “The Flying Lady” või “The Silver Lady”, harvem lihtsalt Emmy´ks. Maskott võeti kasutusele 6. veebruaril 1911, hiljem produtseeriti põlvitav versioon, mis siiski ei saanud nii populaarseks. Emmy sõbrad ütlesid, et kujukest lähemalt vaadeldes võib tõesti leida naise näojooni. Inimesed, kes Eleanori tundsid, ütlesid, et ta oli üks armastusväärsemaid inimesi. Kuid oli ka kadestajaid. Aastaid hiljem, kui hakkasid levima kulujutud modelli isiku ja arvatava suhte kohta, hakati “tiivulist” naismaskotti kutsuma üleolevalt “preili Thornton tema hõljuvas ööriietuses”. Maskotid valati meetodil, mida hiinlased kasutasid juba 4000 aastat tagasi. Algul valmistati vahast kuju, mis ümbritseti kuumusekindla vormiga, millel oli nii üleval kui all väike ava. Seejärel valati sulametall ülevalt sisse, nii et vaha sulas ja alt välja sirises. Lõpuks eemaldati kest ja viimistleti kuju käsitsi, seega ei leidu kahte täpselt ühesugust kuju. Ringles müüt, et kujud on puhtast hõbedast, kuid tegelikult valati need sulamist, mis sisaldas vaske, tsinki ja niklit. Algul kujukesed nikeldati, hilisematel aastatel aga kroomiti. 1920. aastal sai Sykes “The Spirit of Ecstasy” eest esimese koha maailma parima automaskoti võistlusel.1915. aasta detsembris astus Eleanor koos Johniga laeva Persia pardale. Naine pidi saatma Johni kuni Port Saidini ja mees pidi üksi jätkama reisi Indiasse. See reis jäi Eleanori jaoks viimaseks. Oli sõjaaeg ja pikk reis vägagi riskantne, Saksa allveelaevad patrullisid merel ja ainult 6 kuud varem oli suur reisilaev Lusitania torpedeeritud. Samal ajal, kui Persia salongis serveeriti lõunasööki, luuras Saksa Unterseeboot-38 kõigest kilomeetri kaugusel. Kaptenleitnant Max Valentiner andis käsu Persiat rünnata ja edasi juhtus kõik väga ruttu. Allpool veepiiri toimus äge plahvatus ning kõigest 5 minutiga oli laev külili vajunud. Uppus 335 inimest. Johnil õnnestus pääseda, kuid naine, kellest sai legend, uppus sel pärastlõunal 35-aasta vanusena Vahemere külmades voogudes. Eleanor oli olnud Johni muusa. Tänu temale oli mehe elus peale töö palju muudki - ta jättis ruumi kujutlusvõimele ja armastusele. Peale naise surma kirjutas John ühele oma sõbrale: “Sina kui mu sõber tead, kui suur on mu lein Emmy kaotuse puhul. Viieteistkümne aasta kestel kandis ta minu jaoks elu mõtet ja ta oli kahtlemata kõige pühendunum ning armastusväärsem naine, kelle Jumal iial loonud“. Teatud mõttes Eleanor ei uppunud ega lakanud olemast. Tema tiibu võib leida peaaegu kõigilt Rolls-Royce´idelt tänapäevalgi ja sosinad tuules ei ole vaibunud. Kujuke tuletab kallite masinate omanikele meelde, et igal neist on oma kaitseingel. Surematu Emmy tunneb iga meetrit, mida Rolls-Royce´id on läbinud erinevatel mandritel, erinevais maailma paigus. Milline teine naine saaks seda enda kohta öelda?

Ulla-Mai Kuuse

Fotod:Rolls-Royce, Sotheby´s, NMM, Bonhams.