Autokultuur

Valguskiir koroonamasenduses

Kui oled kirjastustegevust Eestis jälginud umbes 60 aasta vältel, seitsmekümnendatest ise protsessis sees olles, paistab nii mõnigi asi selles spetsiifilises valdkonnas hoopis teravamalt kätte. Tehnikakultuuri kõigi inimlähedasema tahu, autonduse propageerijana pika elu veetnule on tagasilöögid olnud kohati arusaadavad, kohati mõistetamatud, aga elu ilmselt peabki keeruline olema.

Autotööstuse minevik, olevik ja tulevik

Pea täpselt 80 aasta eest, 1932. aasta kevadel nägi ilmavalgust autori enda kulul välja antud väike raamat pealkirjaga „The World´s Automobiles“. Briti riigiametnik Ralph Doyle oli sellega teinud esimese katse koostada terves ilmas tegutsenud ja tegutsevate automarkide nimistu.

 

Austati autoelu kajastajaid

   9. detsembril toimus Briti Kuningliku Autoklubi (RAC) majas Pall Mallil Londonis taas Autokirjanike Gildi (GMW) pidulik õhtusöök ja aastaauhindade üleandmine. Sellealastest liitudest kahtlemata maailma noobleim, on tema üritustel muidugi ka etikett aus. Härrad ilmusid ristlipsustatult, daamidelt õhtukleite siiski ei nõutud.

Fotograaf Mercedese-müstika lummuses

  Autosid saab pildistada mitmel moel. Võib teha suhteliselt vastuvõetavat käsitööd, aga võib fotodega ka hoopis midagi enamat öelda, kui on sõiduki kesta korrektne fikseerimine teatud kindlalt töötavate normide piires. Professionaal nimega René Staud (Leonberg, Saksamaa) on jätkuvalt võlutud Mercedes-Benzi vast kõige kuulsamast mudelist 300 SL (1954) ja selle järglastest. Uue SLS AMG lisandumine ritta andis ta mõtetele uut hoogu.

Autoleht andis välja raamatu

Kirjastusel Presshouse nägi Fookus Meedia toel ilmavalgust 108-lk väikeseformaadiline raamat „50 ideeautot“. Autor on Margus-Hans Kuuse. Autolehe tellijatele tulevad paljud raamatus leiduvad ainueksemplarid tuttavad ette, sest on ajakirja vastava temaatilise sarja raames 2009. aastal juba ilmunud, kuid ligi paarkümmend autot on neilegi uudiseks. Samuti lisapildid, mida iga sõiduki kohta leidub üks või kaks. Ei mingi tähtteos muidugi, kuid raamatuke aitab ometi teha sissejuhatuse autoehituse tegelikult üsnagi tundmatusse, aga äärmiselt huviväärsesse valdkonda.

Meenutusi aegadest, kui autosid oli veel vähe

      Sündisin Tartu Tööstuskooli ja Autokooli juhataja Viktor Raukase peres kolmanda lapsena, sestap puutusin autodega kokku juba varasest noorusest. Tõsi, tollal liikus Tartus voorimehi rohkem kui autosid. Autosid oli vähestel, see oli tollal tõeline luksusese. Veel 1940. aastal tuli Eestis 4 sõiduautot ja 4 mootorratast iga tuhande elaniku kohta Minu Tartu lähedase isatalu eest vuras päevas läbi üksainus auto, seda jooksid kõik külalapsed tee äärde vaatama ja “bensiini lõhna” nuustama.

Jaguaril läbi Balti riikide

Koos „Road & Tracki“, „Motor Trendi“ ja „Car and Driveriga“ USA nelja tuntuima temaatilise kuukirja hulka kuuluv „Automobile“ on paljude aastate vältel avaldanud mahukaid reisikirju, teemaks eksootilised autod ja veelgi eksootilisemad paigad. Hulk selliseid artikleid valmis brittide Phil Llewellini ja Martyn Goddardi koostöös. Omal ajal Tallinnas Motorexi külastanud Llewellin on juba õige mitu aastat manalamees, nõnda siis töötab tippfotograaf Goddard sestpeale paaris teiste kirjameestega.

Kunstnik Paul Chenard tutvustas oma loomingu köögipoolt

 Automobilia tegijatega sõbraks saanud kanadalane Paul Chenard, kutsumuselt võidusõiduentusiast ja spetsiifilisel alal üha enam tuult tiibadesse koguv kunstnik jagas uuemat teavet oma elust, töömeetoditest, teoksil projektidest ja tulevikuväljavaadetest. Viimased paistavad head, sest ta on tublisti tuntust kogunud, töid müünud ja tellimusi saanud. Samas ei pea ta ennast ilmselgelt „pärale jõudnuks”, vaid jätkab innukalt otsinguid.

Nõukogude Liidu esimene üleni värvitrükis autoväljaanne

On mõned inimesed, kellele eestlasest autohuviline peab sügava kummarduse tegema. Näiteks ärimehed, kes oma raha panid suhkruvati tootmise asemel autoteabe levitamisse. Sulo Muldial oli selles pioneeri roll.

Kusagil Laramie´st läänes

Edward S. Jordan ehitas aastail 1916-1932 umbes 65 000 omanimelist autot. Mingi leidur ta polnud, sestap saavutati Jordan-autode kõrge kvaliteet, koostades nad parimatest saada olevatest komponentidest. Koolituselt reporter, hingelt poeet, ei läinud „Ned“ Jordan aga ajalukku eeskätt autodega, vaid võrratult sugestiivsete reklaamitestidega, mis ta autosid üsna edukalt müüa aitasid. Reklaamiasjanduses pööras Jordan uue lehekülje ja see oli – iseäranis Ühendriikides – tohutu saavutus.

Syndicate content