Auto pildis: 1957 Cadillac Eldorado Brougham

Detroidi kõik kolm suurt autoehitajat püüdsid viiekümnendate aastate teisel poolel korrakski tabada neis totaalselt muutunud oludes peaegu et tabamatut – seda erandlikkust, luksust ja sädelust, mis iseloomustas sõjaeelse, klassikaliseks nimetatud ajastu hunnituid käsitöönduslikke autoimesid.

Teema võeti üles praktiliselt üheaegselt. Kerefirma Ghia ehitas Itaalias Chryslerile Crown Imperiale hinnaga 12-15 tuhande dollari vahemikus (kalleimate ameerika autode keskmine hind oli tollal 5-7 tuhat dollarit). Parimatel aastatel valmis 13-20 autot ning neid oli võimalik tellida veel isegi aastal 1965.

Tiražeerimises oli kõige edukam Ford Motor, ehitades kahe aastaga 1769 kaheukselist. kinnise või lahtise kerega Lincoln Continental Mark II. Nende hinnad algasid 9695 dollarist. General Motorsi tippude tipuks sai hartopsedaan Cadillac Eldorado Brougham, mille koguarvuks aastatel 1957-1958 jäi 704.

Harley Earl, General Motorsi disaini eest vastutav asepresident alustas ettevalmistusi sellest, et uuris 1953. aastast alates näitustele Motorama välja pandud ideeautodesse suhtumist. Mitte üleüldist suhtumist, vaid külastajate selle osa reageeringut, kelle maksevõimes polnud kahtlust. Selgus, et kahe uksega mudelitele eelistasid potentsiaalsed ostjad ikkagi neljaukselisi. 1954. aasta Park Avenue ja sellest madalam 1955. aasta Eldorado Brougham panid õige kursi maha.

1956. aasta näituseks valmis kaks Broughamit, teine neist oli hartop ja teine Town Car elik linnalimusiin, mille juht istus lahtise taeva, tema poolt sõidutatavad aga katuse all. Seda seeriasse lasta muidugi ei kavatsetud, aga hartopi kohta oli otsus juba langenud. Auto suurim omapära seisnes muidugi vastakuti avanevates ustes. Tollal ei korraldatud veel mingeid küljelt tuleva löögi ohtlikku mõju mõõtvaid katseid, seetõttu oli võimalik mõlemad uksed lukustada püstja moodustise külge, mis ulatus vaid pooleni ukse kõrgusest. Siseneda sellise küljelahendusega auto tagumistele istmetele oli lausa õndsus.

Poleeritud alumiiniumist katuse vahetas ideeautol välja poleeritud roostevabast terasest valmistatu, sellest tuli ka seeriamudeli oluline eripära. Seeriaauto telgede vahet pikendati prototüübi omaga võrreldes kahe tolli võrra, niisiis 126 tolli ehk 3200 mm-ni. 1957. aasta Cadillac 62 võrreldes oli telgede vahe ligi 9 cm võrra lühem ja see andis end taga istujate jalaruumi mõningase nappuse näol selgelt tunda.

Sõiduki pikkus küündis peaaegu 5,5 meetrini, aga kõrgus 1,4 m jäi massiliselt toodetavaile Cadillacidele alla ligemale 10 cm-ga. Seda imetabasem oli fakt, et pearuum oli kõigi istmete kohal tegelikult suurem kui mudelis 62! Panoraamtuuleklaasi raam oli vertikaalne, mitte ettepoole längu, nagu tolle aasta Buickidel ja Oldsmobile´del.

Kaitseraudadele kinnitatud, otsast teravad puhvrid, rinnaka näitlejanna Virginia Ruth Egnori lavanime Dagmar järgi sedasi kutsutudki, olid üldjoontes sarnased teistel Cadillacidel pruugitutega, „stabilisaatorid“ autopäras olid aga selgelt erinevad.

Eldorado Brougham oli (koos viimast aastat hingitseva Nashiga, mida tehti 826 eksemplari) maailma esimene nelja esilaternaga seeriaauto. Auto keskme pool asuvad laternad töötasid kaugtuledena, välimised aga nii kaug- kui lähituledena. Neli väiksemat laternat andsid kahest suurest hulga rohkem valgust auto ette, ka vähenes (kui kiirtevihkude suund oli korralikult reguleeritud) vastusõitjate pimestamise oht. Oma osa selles oli fotoelemendiga karbikesel tuuleklaasi taga nimega Autronic-Eye, mis lähituled vajalikul hetkel automaatselt sisse lülitas.

Mootoriga ei püütudki erimudelil midagi erilist ette võtta. Pruugiti standardset kuueliitrist kaheksasilindrilist, mis surveastme 10,0:1 ja kahe neljalõõrilise karburaatori abil 325 hj arendas, järgmisel aastal aga 10 hj enam, seda tänu surveastmele 10,25:1 ja kolmele kahelõõrilisele karburaatorile. Käigukastiks oli valitud 4-käiguline Hydra-Matic, peaüleande arvu kahandati aastaga 3,36-lt 3,07-ni.

Samuti kaheksasilindrilist sedaani BMW 502 barokkingliks nimetades tehti stiilsele autole selget ülekohut. Kui miski auto tol perioodil seda nime tõeliselt vääris, siis eelkõige väljast ja seest igas mõttes sädelev Eldorado Brougham. Milline teine auto veel oli täidetud arvukate läikivate nipsasjakestega, kaasa arvatud alkoholipitsid, sigaretikarp, nahkne märkmik, peegel, kamm, puuderdamisvahendid, huulepulgavutlar ning pihusti kalli parfüümiga Extrait de Lanvin?

Sellise noodiga lõpetada oleks absoluutselt ülekohtune. Tegu oli ikkagi maailma esimese seeriaautoga, millele oli pandud – mitte just silmapaistva töökindlusega toimiv – õhkvedrustus. Tipp-Eldoradol olid ka võimendiga rool ja pidurid, ajamiga (mälufunktsiooniga seejuures juba tollal!) istmed, aknad, raadioantenn ja ukselukud, kiirusehoidik, pakiruumi luugi kauglukustus, isevabanev seisupidur, 4 sigaretisüütlit, jaamaotsinguga transistorraadio, toonklaasid, tagurduslaternad, tuuleklaasipesurid ja sepistatud alumiiniumveljed.

Sellenimeline mudel sai muide kaheks aastaks järje. 1959. aasta Brougham oli tõeline kaunitar, võrratult stiilsem ülepakutult suurte „stabilisaatoritega“ tava-Cadillacist. Auto, mis pööras Cadillaci stiili sujuvalt kuuekümnendate vääriliseks. Neid tehti kahel aastal kokku kõigest 200.

Carla Been firmast Hyman Ltd. olgu tänatud lisatud fotovaliku eest