Autoajaloo peavarahoidja lahkus igavikuteele

 Olles juba kaotanud ligemale poolteist tosinat eakat kolleegi-kirjasõpra Atlandi ookeani mõlemal kaldal, peaksin vist olema harjunud sellega, et autoasjanduse tõeliste suurkujude aeg paratamatult täis tiksub. Inimeste, kes olid terve sõjajärgse aja pühendunult „asja sees“ ja kujutasid endast esmaallikaid. Aga iga kord, kui saan järjekordse surmateate, rabab see isegi siis, kui inimest aastakümneid vaid ta väärt tööde kaudu tundsin.

  Ameeriklane L. Scott Bailey lahkus Cotswoldsis (Suurbritannias) 26. juunil 87 aasta vanuses. Temast jäi maha maailma unikaalseim autoajakiri Automobile Quarterly, mille ta 1962. aastal asutas ja 24 aasta kestel kontrolli all hoidis. Samuti hulk absoluutsel kõrgtasemel koostatud pakse raamatuid, mis kõik Automobile Quarterly stiliseeritud ristikulehe märki kannavad. Sõnaga - tema ja ajakirja järgmised kaks omanikku tegid ära raskesti hoomatava tööhulga, millest vormus arvatavalt maailma väärtuslikem autolugude varamu.

  Kuulus autokirjanik Karl Ludvigsen, ise samuti AQ kaastööline olnud, on suisa välja öelnud: „Kui autoentusiastil või -ajaloolasel puudub raamatukogus Automobile Quarterly täiskomplekt koos indeksiraamatutega, siis eksleb ta sageli piiritul kõnnumaal.“

  Kutsumuselt autohuviline, hariduselt jurist, edendas Bailey esialgu vähemal viie tuntud firma avalikke suhteid ning toimetas Ameerika antiikautoklubi AACA ajakirja. 1962. aastaks oli lõpliku kuju võtnud enneolematu idee asutada üldhariv ajakiri, mis käsitleks autoasjanduse olevikku, minevikku ja isegi tulevikku nõnda mahukate ja hästi illustreeritud artiklitega, milliseid ei saanud endale lubada mitte ükski teine.

  Ületamatuna paistnud probleem oli selles, et reeglina väiksema kui sajaleheküljelise mahuga suuretiraažilised ajakirjad pidid madala kaanehinna hoidmiseks vähemalt kolmandiku täitma reklaamiga. Hiljem, olgu öeldud, oli proportsioon lausa nuripidine. Ajakirja saja kuuekümnest leheküljest leidus sisu kõigest 65-70 leheküljel. See määras pikimate artiklite mahu kuue, parimal juhul kaheksa lehekülje pikkuseks.

  Nõnda lühidalt ei saa ühtki teemat korralikult läbi kirjutada, rahuldavast illustreerimisest rääkimata. Bailey tulevase ajakirja artiklid pidid a l g a m a 6-8 leheküljest, mõned peamised aga küündima 16-24 leheküljeni, illustratsioone sai viimasel puhul paigutada paar-kolm tosinat. Massiajakirjade paber oli tollal odav ja trükikvaliteet kesine. Ka kvaliteeti soovis Bailey tõsta.

  Edasi – vaevaga kokku pandud materjali säilitamiseks läbi aastakümnete tuli 112 lehekülje paksune ajakiri varustada kõvade kaantega nagu raamatud muiste. Ja reklaami täielikku puudumist pidi kompenseerima kallis, sellise paksusega raamatuga peaaegu võrdne kaanehind. Rehkendanud kulud ja võimalikud tulud kokku leidis julge idee autor, et optimaalne oleks kvartaliajakiri. Optimaalne igas suhtes, alates toimetuse suurusest ja lõpetades aastatellimuse hinnaga, mis oli 21 dollarit (täna aga umbes neli korda kallim, Euroopasse üle viie korra).

  Loogiliselt sai kvartaliajakiri pealkirja Automobile Quarterly. Massiajakirjad püüavad oma sisust õõvastavalt kirjul esikaanel võimalikult täieliku ülevaate anda, AQ-l seda vaja polnud, sest sisu t e r v i k u n a jäi huvitavaks ja unikaalseks läbi kõige viie aastakümne. Nõnda siis piisas ühestainsast, ühele peateemadest viitavast illustratsioonist. Reeglina kasutati selleks maali, harvem fotot. Formaat valiti horisontaalne, sest auto on tõepoolest ju piklik ese, suurimad poolitamata pildid sai nõnda trükkida 24 cm laiustena.

  Väljaandjal tuli nõusse saada maailma parimad autorid, autokunstnikud ja –fotograafid, see läks tal ka korda. Kirjameeste nimed nagu Henry Austin Clark Jr., Jan P. Norbye, Ralph Stein, Griffith Borgeson, Ken Purdy, Maurice D. Hendry räägivad enda eest. Või kunstnike nagu Peter Helck, Walter Gotschke ja Yoshihiro Inomoto omad. Fotograafide seast pakkusid oma teeneid tippmehed eesotsas Julius Weitmanni ja Giorgio Belliaga. Autokultuuri soliidseim häälekandja oli seega sündinud.

  Kas ainulaadne äriidee järgmist ei leidnudki? Sellisel laitmatul kujul küll mitte, aga selles leiduvaid elemendid kahtlemata. USA ajakiri Special Interest Autos (SIA) võttis üle rikkalikult illustreeritud artiklite äärmiselt hoolika toimetamise koos allikaviidetega nagu raamatutes. Harjumuspärasest tasemest kolm korda paksemad populaarsed ajakirjad nagu Car Graphic Jaapanis ja Quattroruote Itaalias olid võimelised samuti kümne- või enamaleheküljelisi artikleid trükkima. Sama võib öelda 1984. aastal sündinud kvaliteetajakirja Collectible Automobile kohta.

  Hiilgeaegadel olnud AQ-l lausa 30-35 tuhat tellijat, aga lugemishuvi üldise vähenemise taustal kahanes nende arv 1992. aastaks 19 tuhandeni. Varsti pärast sajandivahetust ületas see vaevu 11 tuhande piiri ja käesoleva kümnendi hakul ei tulnud kaheksatki tuhandet täis. Väljaandja Gerry Durnelli surm andis ajakirjale veel ühe hoobi, tegevtoimetaja Tracy Powell lahkus, trükkimine hilines lausa 9 kuu võrra. Ime siis, et ustavaid tellijaid jäi järele 6648 (või oli tegu koguni trükiarvuga?).

  Mõned hinnatud asjatundjad on väitnud, et sellist toimetajate kõrgtaset, nagu see oli Don Vordermani ja Beverly Rae Kimesi ajal, pole enam saavutatud. Taas on üles võetud vanu teemasid, selle asemel et tutvustada veel käsitlemata, ajaloo hämarusse kadunud marke ja mudeleid (neid on ju kokku kümneid tuhandeid). Samuti kui trükiajakirjandusele ja raamatuturule tervikuna avaldavad isegi Automobile Quarterly taolistele kvaliteetväljaannetele laastavat mõju elektrooniliselt levivad, üsnagi sageli üha kvaliteetsemaks muutuvad infokandjad.

  L. Scott Bailey kordumatu elutöö tähtsust, mida esindab ligi 3 meetri pikkune raamatuiks vormistatud ajakirjade rida, ei vähenda uued vääramatud tendentsid karvavõrdki. Võib-olla tullakse millalgi ideele tõlkida kogu komplekt näiteks 30 või 50 keelde (tuleks odav), võõrkeeltes ülima hoolega toimetada (väike lisakulu, aga täiesti möödapääsmatu) ning iga anne korraga ära trükkida, mis tükihinda oluliselt alandab.

  Saksa autoajaloolasele Halwart Schraderile võlgnen tänu haruldaste, lahkunu perekonnalt hangitud piltide eest.

Margus-Hans Kuuse