Insener MacPhersoni küünlad

Ameerika insener Earle Steele MacPherson oli oodanud hetke 1945. a. mais oma sisimas nähtavasti 1924. aastast peale, kui ta General Motorsi arenduskeskuses tööle hakkas. Lõpuks anti talle kui Chevrolet´ kergete autode grupi peainsenerile vabad käed ehitada tõepoolest kerge (loe: euroopalik, insenerlik) auto. Ameerikagi vajas tegelikult sellist ammu, kuid ei tahtnud seda tunnistada ei siis ega ka 15 aastat hiljem, kui Ford tõi välja Falconi, Chevrolet Corvairi ning Chrysler Valianti. Projekt Cadet, mida MacPherson juhtis, viis kokku Generali kõige loovamad konstruktorid ja sellest vähem kui tonnisest, standard-Chevrolet´iga võrreldes 20 cm võrra lühema telgede vahega neljaistmelisest sõidukist tuli ideede kullakaevandus. Auto sai kandekere, mootoril oli kaks tavalisest väiksema läbimõõduga sidurit, eesistmete lähedusse paigutatud käigukast oli mootori ja peaülekandega ühendatud umbes kümnesentimeetrise läbimõõduga torudega, moodustus midagi selgroolaadset. Hüdrosilindreid käitavad pedaalid rippusid, rattad olid vaid kaheteisttollised, moodsa ümbrikkere kavandas andekas Ned Nickles, kes võttis peagi vastu Buicki stiilibossi tooli. Lehtvedrude ajastul mõjus Cadeti kõigi rataste sõltumatu vedrustus lausa šokeerivalt. Ning veel milline vedrustus! Teleskoopamortisaator oli pistetud keerdvedru sisse ja pikendatud sedamoodi, et tekkis rattatsentri lähedalt peaaegu mootorikatteni ulatuv „küünal”. Teleskoopvarva ülemine ots toetus tugilaagrisse, ratta pööramine toimus selle ja õõtshargi otsa vahel. Mõistagi vähendas selline ehitus vedrustamata massi ja jagas teelt saadavad tõuked kandekere teineteisest üsna kaugele jäävatele osadele, pingestamata liialt rattatelgede lähedasi karpe. Umbes samasuguseid küünlaid või varbu pakkus MacPherson ka tagaratastele, siin lihtsustas asja roolimehhanismi puudumine, kuid pikijõude tuli seda hoolikamalt silmas pidada. Cadeti sõiduomadused ületasid ilmselgelt USA autode tollase taseme. Oma ajast kaugele ette jõudnud sedaan oli peaaegu valmis, siis aga ütlesid oma otsustava sõna turustus-, varustus- ja tootmisasjatundjad. Sõjajärgses Ameerikas õnnestus maha müüa kõik uued autod, ostja püüdmiseks polnud vaja üldse midagi ette võtta. Headest materjalidest, aga neid vajas Cadet uuendusteks tõepoolest, tunti puudust. Auto omahind kujunenuks liiga kõrgeks. Cadet hakanuks tootma kasumit alles siis, kui neid õnnestunuks müüa aastas 300 000. MacPhersonile anti käsk hakata auto koostisosi lihtsustama ja sellega läks kogu idee vett vedama. Niisuguses olukorras tundis pettunud insener ülimat kergendust, kui General Motorsist varem Fordi juurde läinud Harold Youngren ta sinna tööle kutsus. See juhtus 1947. aasta sügisel. 1950. aasta inglise Fordid, neljasilindriline Consul ja kuuesilindriline Zephyr, olid moodsa ameerikaliku kujuga, kiired (120-130 km/h) ja eriti mugavalt vedrustatud. Fordi ristvedruga „autovankrite” aeg oli sõna otseses mõttes ümber. Kummagi auto esivedrustuses pruugiti – MacPhersoni varbu! Üks konkurent teise järel võttis neid autosid katsetada ja nüüd te teate, mis sellest välja tuli. Igaüks, kes veendus sõlme headuses, asus peagi oma versiooni välja töötama. Täna on lihtsam loetleda neid massilisi sõiduautosid, mille esivedrustuses on MacPhersoni varva asemel mõni teine lahendus.MacPherson, kutsumuselt eeskätt veermikuinsener, ehitas seejärel USA esimese käänmikupoldita esivedrustuse. Teil on ilmselt raske ette kujutada, et õõtsharkide vahel kuulliigenditel pöörduv käänmik oli tollal sensatsioon! Earle MacPherson jäi Fordi viitsepresidendi-peainseneri ametisse pensionile minekuni 1958. aastal. Ta suri kaks aastat hiljem, saamata seitsmekümneseks. Järgmine kord, kui te oma auto mootorikatte avate ja te pilk vedruküünla otsakinnituse iseloomulikule rõngasmoodustisele langeb, võite väita, et teate, kuidas maailma populaarseim esivedrustus sõiduautole jõudis. Ärge enam eales kirjutage levinud lohakal moel „McPherson-vedrustus”. Suur insener väärib, et vähemalt ta perekonnanime õiget kuju mäletaksime: MacPherson.

Margus-Hans Kuuse, 1994

Fotod: Wheels, Ford