Jim Clark, suur võidusõitja (2)

   Kui Jimmy Šotimaalt lahkus, Londonisse elama asus ja hakkas võistlema rahvusvahelises ulatuses, nägin teda harvemini. Aga taas kohtudes andis ta kõigile küsimustele vastused. Oli üllatav näha, kuidas Clark hindas enne ta võidusõitjatee algust sõlmitud sõprust.

   Pisut aega pärast Jimmy surma sain kirja meie ühiselt sõbralt Neil Brownilt, kes 1955. aastal võistles Triumph TR-2-l ja peab nüüd Los Angeleses maakleriametit. Seesama Brown oli olnud üllatunud kohates Jim Clarki 8 aasta möödudes Riverside´is (Riverside International Raceway, asub Californias. Rajad 5,3, 4,22 ja 4,09 km - mhk). Jim oli jätkanud ammu katkenud vestlust, nagu poleks aastaid vahel olnudki.

Tšempioni tee

   Oli 1968. aasta 7. aprilli pärastlõuna. Glasgow´s valitses üks neid nutmaajavaid kevadpäevi, kus te ei oska endaga midagi peale hakata. Kell 2 ja 40 minutit helises telefon ja ühe ajalehe juures töötav sõber teatas lühidalt: „Nüüd juhtus see Jimmyga. Jim Clark on surnud.“ Hetkeks olin võimetu öeldut registreerima, siis läbistas see mind kui laserikiir. Kogu ülejäänud jutuajamise vältel suutsin vaid pomiseda. Mälestused tulvasid minust üle.

   Mõtlesin argumentidele, mis olin esitanud kahe päeva eest grupile eriti küünilistele ajakirjanikele, kui juttu tuli võidusõidust, surmast ja iseäranis Jim Clarkist. Egoistlikult mõtlesin, kuidas see ainuke õnnetusjuhtum põrmustas kõik mu väited. Tema, kes võidusõidurajal polnud iial näinud oma vere värvi, kadus nüüd ühe sööstuga.

   Saksamaalt Hockenheimist kirjutas Clarki hästi tundnud ameerika ajakirjanik Jerrold Sloniger Ühendriikide sõjajõudude ajakirjale „Overseas Weekly“: „Veel ei suuda seda uskuda. Kui ärkan homme, võistluspäeva hommikul, tahaksin teada, kas Jim võib seegi kord vigasel masinal imet teha. Miski ei loe enam. Kõige vähem see, et üks maailma hoolikamaid võidusõitjaid, meister, kes tundis eluhoidvat piiri, tegi lihtsalt avarii.“

   Kuigi see oli Euroopa meistrivõistluste esimene etapp vormel 2 klassis, polnud sõit eriti tähtis ega osavõtjad kuigi kõrgest klassist. Hockenheim oli Clarkile uus. Oli märgata, et see isikupäratu, kiirete kurvidega rada ei vaimustanud teda. Autod polnud korras ja treeningsõidul tegi Clark pidurite blokeerimise tõttu vurri. Võistlustel sõitis ta kaheksandana ja andis oma parima. Mootor ei töötanud nähtavasti ikkagi täie võimsusega.

   Viiendal ringil, stardipaigast kahe kilomeetri kaugusel asuvale kurvile täisgaasil lähenedes, kadus kontroll ja auto sööstis puude vahele. Surm oli silmapilkne. See, mis juhtus viimastel sekundikümnendikel, polegi tähtis. Clarki see tagasi ei too. Suurele osale inimestest, kes Clarki tundsid ja koos temaga võistlesid, tundub vihje sõitja veale mõeldamatu. Olenemata faktidest, mis võivad veel ilmsiks tulla.

   Jim Clark ei aimanud, et temast saab kunagi võidusõitja. Muidugi luges ta mootorispordi ajakirju noorukieas Lorettos, Edinburghi lähedal asuvas poeglaste internaatkoolis. Ta saadeti sinna haridust täiendama. Üle keskmise õpilast temast ei tulnud.

   Clarkid olid farmerid. Jimmy sündis Kilmaddys, vanas Fife´i krahvkonnas. Jutuajamises märkis Jackie Stewarti isa kunagi, et üks Jackie vanavanematest oli mingil viisil olnud seotud Fife´i Clarkidega ja oleks huvitav Edinburghis ürikuid uurida, et teha kindlaks, kas kahe perekonna vahel olid sugulussidemed olemas.

   Clarkid kolisid hiljem Berwickshire´i ning Chirnside´i ja Dunsi ümber laiuvale küngasmaale. Perekonna moodustasid James Clark vanem, tema naine, neli tütart ja Jimmy.

   Pärast kooli lõpetamist anti Jimmyle Edington Mainsi nimeline farm. Uhke elumaja oli tugev ehitis, mille seinte paksus küündis kohati kolme jalani. Edington Mains haaras enda alla 1250 aakrit. Kuigi üldise arvamuse järgi oli Jimmy lambakasvataja, moodustas hoopis teravili farmi tähtsaima sissetuleku.

   Ta kasvatas ka iiri tõugu karja, mis pärast aastast nuumamist müügile saadeti. Perekonnale kuulus kolm tõukarjafarmi Border Leichesteris, Suffolk Downsis ja Oxford Downsis. Lambad müüdi kohalikul Kelso oksjonil.

   Ustav majapidajanna Helen McCormik hoolitses Jimmy korrapäraste söögiaegade eest. Farmis oli ka koer Sweep, kes uuris iga külalise väärtust. Käis ümber auto ja niisutas rattakilpe. Edington Mainsis olite alati teretulnud!

   Majas – tavaliselt siseneti aeda avanevast tagauksest – asus hämar ja mõnus köök hiiglasliku pliidiga, nagu neid leidub farmide elumajades. Järgmise ukse tagant sai alguse koridor. Koridorist paremal asus väike tagatuba. Teine lühike koridor viis vasakule, sellest ühele poole jäi väike tööruum, teisele poole hall ja ülemisele korrusele viiv trepp.

   Külas viibides näis mulle, et „peakorteriks“ on väike tagatuba. Seal hoidis Clark kõige väärtuslikumaid auhindu. Kamina kohal rippus Michael Turneri maal, Indianapolise „Aasta uustulnuka“ mälestusplaat (antakse Indianapolises võidusõitjale, kes seal oma esimesel võistlusaastal saavutab häid tulemusi - mhk) oli paigutatud ukse kohale ning Borderi Autoklubi väikesed, nüüd juba sentimentaalseina tunduvad auhinnad ühele külgriiulile.

   Hiljem leidus auhindu lausa igas toas. Mäletan, et olles järjekordselt sõjajalal „Daily Expressiga“, hoidis ta ühe selle ajalehe karikat köögis! Hiljem laskis ta ülal sisse seada toa auhindade hoidmiseks ja oli külaliste valikul hoolas, sest selleks ajaks oli kollektsioon saavutanud soliidse väärtuse. Muu hulgas oli seal Esso „Kuldkiiver“, mis oli talle kingitud paljude võitude eest tuntud kütusefirma märgi all.

   Väikesesse tagatuppa naasnud, varisesite kühmulisele diivanile ja Clark sadas tugitooli. Pärastlõunane tee serveeriti reeglikohaselt rataslaual. Serviis oli kena mustriga ja kodus küpsetatud saiakestest ei tulnud iial puudu. Selles väikses ruumis polnud midagi pretensioonikat. Moodne oli siin vaid kamin. Sellegi oli Clark koos Ian Scott Watsoniga hetkelise tuju tõttu ostnud. Nad olid võtnud esimese ettejuhtuva. Clark oli pisut organiseerimatu…

   Ühel talvisel pärastlõunal viibisin farmis. Clark ütles, et peaksime kella nelja paiku kuulma lennuki müra, millega Colin Chapman naisega ja Sally Stokes´iga (Jimmy tütarlaps) saabuvad. Chapman lendas siia esmakordselt. Kergitasin kulmu, kui Clark mulle seletas, mil viisil ta Colinile teed oli juhatanud. „Soovitasin tal lennata Berwickini, mis asub Tweedi jõe suudmes. Sealt edasi piki jõge. Kui põhjakaldal punased aidad nähtavale tulevad, pidi ta maja kohal ringlema seni, kuni seal elumärke näeb.“

   Kui kell neli sai, läksime välja. Silmitsesime taevast, kuid see oli tühi. Kakskümmend minutit hiljem kuuldus kauge lennukimüra. Puurisime pilkudega aeglaselt pimenevat taevast ja lõpuks märkasime täpikest, mis lendas vales suunas. Viivitamatult ronisime Jimmyga Chapmanile kuuluvasse Ford Galaxie´sse ja kihutasime mööda kitsast farmiteed.

   Läbisime S-kurvi peatee ristumiskoha lähedal ja pöördusime Berwicki poole. Vaevalt olime saavutanud 70-miilise kiiruse, kui lennuk pöördus ja võttis suuna meie poole. Clark vilgutas esilaternaid, mille peale Chapman äratundmise märgiks kallutas lennukit tiivalt tiivale. Tegime käsipiduri-pöörde ja juba tormasime tagasi. Farmist mööda ja edasi piki külavaheteed karjamaale, kus sõi lambakari.

   Clark vilistas koerale, hüppas üle viie põikpuuga karjavärava ja sööstis lambaid taga ajama. Koer kannul. Kahekesi kogusid nad karja kokku ja ajasid selle karjamaa kaugemasse serva. Chapman tegi sel ajal paar tiiru. Kolmandal peaaegu puudutas maad, kuid siis lendas ära.

   „Ta lendas Winfieldi,“ sõnas Clark.

   Galaxie võttis ette järgmise sööstu mahajäetud lennuväljale, mis kunagi oli kasutusel võidusõidurajana ja kus Clark oma karjääri algpäevil oli sprindis võistelnud. Winfieldis võtsimegi Chapmani ja ta reisijad peale.

   Aastate jooksul muutus farm vähe. Siin elas vaim, Hall Daam, keda Jimmy ütles varases nooruses näinud olevat. Ta oli arvanud, et nägi ema. Ent järgmisel hommikul ütles viimane, et ta polnud Jimmy toa lähedalgi viibinud. Sellest ajast on vaim paljude inimeste külaliseks olnud.

   Ükskord, kui korrastasime Jimmyga märkmeid tema autobiograafia tarvis, elasin koos Jackie Stewarti ja Paddy Hopkirkiga (Iiri võidusõitja, tuntud rallisõitjana. Koos Henry Liddoniga võitis 1964. aastal 33. Monte Carlo ralli - mhk) üle naljaka loo. Et jutuajamine venis ööni, otsustasime Stewartiga magada ühes toas, Paddy aga üksi teises. Mõtlesime Jackiega, kui lõbus see on, et Jimmy saatis Paddy kummituste tuppa magama. Hommikul seletati meile, et kardetud ruumis magasime meie…

   Oma karjääri algpäevil puutus Clark autospordiga kokku klubide meeskondades. Mõned rallid, mõni juhuslik kiirusvõistlus. Isa nõusolekul ostis ta sedaani Sunbeam Talbot Mark III. Selle autoga hoidis ta hirmu all poolt Berwickshire´i ja saatis võistlustel korda päris uskumatuid asju. Väljaspool võistlusi samuti. Räägiti, et pärast üht eriti ülemeelikut Noorte Farmerite Klubi koosviibimist kasutati Sunbeami põõsastara ületamiseks!

   Neil aegadel oli põllupidamine talle töö ja autosport meelelahutus. Siis kohtas Jim Ian Scott Watsonit, kes edaspidi mängis peamist osa tema võidusõitjaks kujunemisel. 1955. aastal võistles ta oma esimesel rahvusvahelisel võistlusel naaberfarmeri Billy Pottsi tüürimehena autol Austin-Healey 100 (aastail 1953-1956 toodetud 2,7-liitrine 90-110 hj. keskmise hinnaga spordiauto – mhk ). Nad lõpetasid kolmeteistkümnendatena spordiautode klassis. Ei midagi silmapaistvat. Aasta hiljem võistles ta esmakordselt Crimondis Aberdeenshire´is ja sai hamba verele. Edasine oli vaid aja küsimus.

   Ian Scott Watson oli Clarki patroon. Tema keelitas Jimi proovima ja mõni aeg hiljem tundis Clark, et ta naudib võistlusi. Tal polnud aga auahnust ja iseloomu enda sundimiseks. Samal ajal jõudis Clarki nimi šoti mootorispordiväljaannete lehekülgedele.

(Järgneb)