Jim Clark, suur võidusõitja (3)

 Šoti nädalaajakirja “Motor World” sporditoimetajana peatusin pikalt sellistel võistlustel nagu M. G. Autoklubi korraldatud sprint vanas mahajäetud Stobsi sõjaväelaagris Hawicki lähedal. Rada oli seal lühike ja kurviline. Nagu tavaliselt registreeris Clark võistlusteks oma Sunbeami. Scott Watson sõitis mustal DKW-l. Pärast treeninguid kogunesid klubi ametimehed koosolekule, mille ainus punkt puudutas Sunbeamil sõitvat Jim Clarki.

  Archie Craig, praegune Šoti Autovõidusõidu Klubi esimees, teatas, et nad on kokku tulnud otsustama, kas Clarki ei peaks korrale kutsuma. Avaldati arvamust, et sellise sõidumaneeri jätkudes lõpeb võistlus talle raske avariiga. Lõpuks otsustati siiski oodata ja vaadata. Võistlustel oli Clark jälle tema ise. Ma kirjutasin tol korral: „Tema sõit oli vapustav. Teelangustel auto eraldus maast ja tema aegu sedaanide klassis suutis lüüa üksnes Hughesi Porsche.“

  Päev hiljem võitis ta kõiki Berwicki ja Krahvkonna Autoklubi võistlustel, ja nii see kõik algas… Neli klassivõitu Berwicki ringrajavõistlustel Winfieldis Sunbeami ja DKW-ga, purunenud radiaator Borderi rallil. Siis oktoobripäev, kui ta võitis Borderi Autovõidusõidu Klubi karika Scott Watsoni Porsche 1600 Superil. See võistlus (siis ta seda loomulikult ei aimanudki) pani aluse Clarki tulevikule.

  Border Reivers, Jock McBaini poolt juhitud šoti meeskond, ostis Clarkile D-tüüpi Jaguari. McBain oli varem ise sõitnud Cooper 500-l selle võistlusklassi algpäevil. Clark proovis autot vaid ainsa korra, Charterhalli künklikul peasirgel, siis jättis selle sinnapaika, sest ees seisis kohtumine Full Suttonis Yorki lähedal. Selle ringraja lugu oli lühike, ent ajalooline. Ameeriklased ehitasid selle paiga õhujõudude baasiks. Kulutati suuri summasid ja jäeti aasta pärast maha.

  Ringrada oli suurepärase kattega. Esimesel võistlusel päris Clark seal peaaegu kõik auhinnad. Ta oli ka esimene, kes sai ringi läbimise keskmise kiiruse üle 100 miili tunnis. Veel samal hooajal võeti Full Sutton sõjaväe omandiks ja võidusõidurajana pole sellest enam kuulda olnud. Kuid sel lühikesel ajavahemikul peremehetses seal Jim Clark.

  Järgnenud Spa sportautode võistlustel sai Clark esimest korda hirmu maitsta. Arvan, et see kogemus üldse teisel võistlusel korraliku sportautoga sööbis tema mällu nii sügavale, et Spa ei hakanud talle kunagi meeldima. Ega ka ükski teine kiire rada, kus leidus lahtisi kurve ja puid raja ääres. Kurb on mõelda, et kümme aastat hiljem sai Clark surma just seda tüüpi rajal, mille kiireid kurve palistasid puutüved.

  Sel päeval 1958. aastal oli tal tegemist oma tunnete vaoshoidmisega ja ta ei mõelnud tulevikule. Tema eeskuju Masten Gregory (USA võidusõitja, pärit Kansas Cityst. 21 punkti Grand Prix´ võistlustel. Ainuke ekstraklassi võidusõitja, kes kandis prille) võitis Ecurie Ecosse´i Lister Jaguaril, aga Clarki kaasmaalane Archie Scott Brown sai surma. Oli sadanud ja Clark pidas meeles, et kurv, kus saatuslik avarii toimus, oli teistest libedam. Ta oli seal seda hoolikam…

  Saatuslik kokkulangemine muidugi, et Alan Stacey, Clarki meeskonnakaaslane Lotuses, kaotas elu samuti Spas oma teisel GP sõidul! Jimmy ei saanud iial lahti eelarvamusest Spa suhtes. Võitnud Belgia GP neljandat korda, needis ta asjaolu, et polnud iial võitnud Monacos – ringrajal, mida ta armastas. Küll aga neli korda Spas – rajal, mida ta vihkas.

  Hooajal 1958 võistles ta palju ja mitte üksnes Jaguar D-l, vaid ka Scott Watsoni Porschel ja oma valgel Triumph TR-3-l, mis oli olnud 1957. aastal Londoni autonäituse eksponaat. Kohalikul ringrajavõistlusel Stobsis võitis ta esimese ning teise koha vastavalt Porschel ja Triumphil. Olles vastamisi võistlussportautodega, võitis ta Porschel üldarvestuses ikkagi teise koha.

  Crimondis, viimasel võistlusel sellel Aberdeenshire´i rajal, võitis ta sportautode sõidu D-tüübil ja lõpetas väikese töömahuga sportautode klassis Porschel neljandana. Clarkile oli see taaskohtumine, sest 2 aastat tagasi oli siit saanud alguse tema karjäär. Suur võit saabus 1958. aasta lõpul. Oma kodurajal Charterhallis võistles ta šoti tiimi Ecurie Ecosse sõitjate Ron Flockharti (Šoti võidusõitja, insener ja lendur. Le Mans´i 24 tunni sõidu võitja aastatel 1956 ja 1957) ja Innes Irelandiga (esimene sõitis D-Type´il ja teine Lister Jaguar). Ecurie Ecosse triumfeeris mõlemas sõidus.

  1959. aastaks kavatses Border Reivers osta Clarkile vormel 2 Lotuse. Kuid pärast proovisõitu, mil oli näinud, kuidas Graham Hill samal eksemplaril ratta kaotas, otsustas Jim, et Lotus pole ohutu ja üldse mitte tema maitse. Enam meeldisid talle suured brutaalsed sportautod. Lotuse katsetamisel oli Scott Watson tellinud ühe esimestest Lotus Elite´idest, mille nad pidid kätte saama aegsasti enne jõuluvõistlusi Brands Hatchis. Paljude telefonikõnede järel istusid Scott Watson ja Clark Berwickis Edinburgh-Londoni rongile. Oma auto nad ikkagi said.

  Raja ääres kuulis Scott Watson, kuidas Colin Chapman ja Mike Costin, kes mõlemad sõitsid Elite´idel, püüdsid selgitada, kumb neist võidab. Nähtavasti olid naised neilt nõudnud, et see võistlus jääks viimaseks. Scott Watson vihastas ja kuuldes, kuidas kihlvedude korraldaja pakub 10:1 vastu Clarki võidu eest, tegi pillava 5-šillingilise panuse.

  Tänu Clarkile sai sellest raskeim võistlus Chapmani elus. Clark juhtis hetkeni, mil üks aeglasematest autodest, millele nad ringi sisse tegema asusid, vurri läks ja Clarki autoga kokku põrkas. Chapman sai mööda ja võitis. Scott Watson ei sõlminud autovõistlustel enam eales kihlvedusid.

  Border Riversi ostetud Lister Jaguar polnud üks neid Mike Costini konstrueeritud lõigatud tagaosaga eksemplare, vaid uunikum, millel olid sõitnud Archie Scott Brown ja hiljem ka Bruce Halford (võistles Maserati 250F-ga F1-s). Clark oli sattunud vaimustusse, kui nägi Listerit võistlustel Halfordiga roolis. Kui aga ise autosse ronis, et seda Šotimaale viia, avastas ta, et mahub sinna vaevu istuma, koju sõitis ta sokkides.

  Istme tahapoole nihutamiseks tuli McBaini mehaanikutel autokerest tükk välja lõigata. Oma 1959. aasta hooaja veetis Jimmy siiski Listeril. Auto oli küllalt vastupidav (välja arvatud pidurid), Jimmyl oli huvitavaid võistlusi ja häid tagajärgi. Tema sõit Aintree märjal rajal tugevate vastastega oli meisterlik. Ent isegi neil päevil ei võtnud ta ennast võidusõitjana tõsiselt. Scott Watsoni pealekäimiseta poleks me enam iialgi Clarki näinud ega temast kuulnud. Clark jätkas üksnes tema mõjutustel.

  Jimmy sõitis Elite´il hästi ja Border Reivers kindlustas endale koha Le Mans´is. Lotuse juures tekkis arusaamatus. Auto jäeti seal miskipärast ette valmistamata. Oli kuulda jutte, et Lotus võtab Borderi koha endale. Lõpuks mindi kompromissile. Clark sõitis Lotuse märgi all, aga Border Reiversi hooleks jäi auto teenindamine. Chapman valis Clarkile kaassõitja. Rõõmsameelse mehe, keda kutsuti John Whitmore´iks (sir John Whitmore, inglise võidusõitja. Tuntud sõitudega Cortinal. Hiljem tegeles ka spordiautode kestussõiduga). Temast sai üks Jimmy esimesi sõpru väljaspool šoti võidusõiduringkondi. Võistlustel kimbutasid Elite´i rikked, ent lõpetati üldjärjestuses kümnendana ja oma klassis teisena.

  Scott Watson, kellele Elite võistlustel hea mulje jättis, ostis selle Chapmanilt ja Clark sõitis samal autol terve ülejäänud hooaja. Loomulikult jätkas ta võistlemist mitmesugustel šoti võidusõitudel. Juunis püstitas ta näiteks sportautode rekordi Bo´nessi mäkketõusuvõistlustel.

  Maailma karikavõistlustel väikese töömahuga GT-autodele jooksis Elite´i tagasild kinni ja Clark jäi pealtvaatajaks. Ta lausa kees, sest võistluslikkus hakkas temas pead tõstma. Oli tunda, et varsti näeb ta enese ees avanevat professionaalse võidusõitja karjääri. Clark ei teadnud siis, et Border Reiversi pea Jock McBain mõtles juba temale kui tulevasele vormelautos sõitjale. Mõte pidi veel küpsema enne kui avanes võimalus…

  Augustis toimus Clarki esimene ja ainuke võistlus märgi Ecurie Ecosse all. See oli Goodwoodis. Jim sõitis Tojeiro-Jaguaril. See šoti meeskond oli pärast oma kaht võitu Le Mans´is (1956, 1957) klammerdunud inglise võistlussportautode külge, kuigi valik üha kahanes. David Murray on hiljem tunnistanud, et võidud Le Mans´is panid neil pea pööritama ja nad tegid oma sõidukite valikul vea. See oli mõistetav, sest suhteliselt väike šoti meeskond sai ainult murdosa toetusest, mis langes osaks teistele erameeskondadele. Kahe võiduga Le Mans´is toodi kasu Jaguari firmale, kelle oma meeskond viibis varjusurmas.(Järgneb)