Jumalaga, Prints

FRANÇOIS CEVERT sündis 25. veebruaril 1944.a. Tulnud 1969.a.vormel-2 Euroopa meistrivõistlustel 3. kohale, alustas ta oma vormel-1-karjääri 1970.a. Hollandi GP-l March-Fordi roolis. Samal aastal teenis 6. kohaga Itaalia GP-l ühe punkti, jäädes üldarvestuses 22. kohale. 1971.a. palgati Tyrrelli meeskonda J. Stewarti kõrvale, kus ta püsis oma sportlasetee lõpuni 1973.a. 1971. aastast on pärit tema ainuke Grand Prix` võit Kanadast ja üldkokkuvõttes parim koht karjääri jooksul – 26 punktiga kolmas. 1972. aasta jäi eelmisest lahjemaks: 6. koht 15 punktiga. 1973.a. oli ta kuuel korral teine ja üks kord kolmas, neljas ning viies. Hooaja viimasel GP-l USA-s Watkins Gleni rajal tegi Cevert treeningul raske avarii ja hukkus. Viimaseks jäänud hooajal teenis ta 47 punkti, olles kokkuvõttes neljas. Kogu karjääri jooksul startis F. Cevert 46-l GP-l, nendest kolmel esireast.

 Ta oli tugev, ta oli nägus, ta oli lahke, tal oli pahmakas musti juukseid, sinisinised silmad ja hundi hambad. Kõiges, mis ta ette võttis, oli ta edukas ja andekas. Mingi lummus oli tema sügavas hääles – ja tema silmad naersid alati. Tema naer oleks nagu temast endast kõikjale ette jõudnud. Ta oli elurõõmu kehastus. Ta oli valinud elu, mis oli ehk lühike, kuid kõrgeimal tasemel. Nagu teisedki oli ta teadlik oma elukutse ohtudest, aga tundus, et ta on üks saatuse soosikuid, keda elu salakavalad löögid lihtsalt ei taba – ta näis haavamatu. Ta oli pääsenud igast ohust, igast riskantsest olukorrast, paar pisikriimu ehk välja arvatud. Tema avarii Kanada Grand Prix´l, vaid kaks nädalat enne seda, mis Watkins Glenis talle elu maksis, oli lausa üllatav. Suure kiiruse juures tabas Jody Scheckter tema autot, ent ta pääses vaid nikastatud pahkluuga. Kas oli see saatuse märk? Pealtvaatajate silmis sobis ta täiuslikult kehastama meie aja kangelast. Ta oli kujunemas Supermaniks, kellel on kõik muinasjutuprintsi omadused. Piirangute ja edevuseta elas ta kiirusel 200 miili tunnis. Ta reisis vaid oma isiklikul lennukil ja viibis kõigil esietendustel. Maailma kõige kaunimate neidude pilgud peatusid temal. Ja võidusõidurajal ei olnud ta – justkui nukust koorunud liblikas – enam ainult Jackie Stewarti meeskonnakaaslane. Ustavana oma tähelepanuväärsele õpetajale maailmameister Jackie Stewartile oli ta valmis oma treeneri ja õpetaja varjust välja astuma. Teda peeti üheks maailma parimaks võidusõitjaks ja ometi käitus ta ikka truu meeskonnakaaslasena, distsiplineeritud „number kahena“. Tema tagasihoidlikkus Jackie Stewarti suhtes oli imekspandav. „Seni on Jackie parim, minul on veel palju õppida,“ ütles ta neile, keda tema tagasihoidlikkus ärritas. Samasuguse aupaklikkusega püsis ta Stewarti taga, nagu ta varem oli püsinud oma õemehe ja sõbra Jean-Pierre Beltoise´ varjus. Ta oli võitnud vaid ühe Grand Prix´ - selsamal Watkins Gleni rajal, kus ta kaks aastat hiljem oma elu kaotas -, kuid tol aastal oli ta kuus korda lõpetanud teisena ja lootis, et tõrjub Emerson Fittipaldit Jackie Stewarti kannult ka aasta maailmameistrivõistluste kokkuvõttes. Tema päralt oli anne, hoog, entusiasm ja baraka – jumalate soosing. Stewart ja Tyrrell olid jaganud talle elutarkust. „Kangelane on vaid see, kes võidab ja jääb ellu,“ tavatses ta öelda. „Surnud kangelasi pole olemas.“ Ja sellegipoolest suri Prints 29-aastaselt, enne kõrgeima tunnustuse saavutamist. Surnud, François? Kustunud need sinised silmad ja nakatav naer? Kadunud see mees? Ei, see ei saa olla tõsi, see oleks liiga julm, liiga mõttetu. Ma kuulen veel su sügavat häält, François, ja sa naerad ikka veel. Ja sul on õigus, François: kangelased ei saa olla surnud.

Milleks võistelda?

Võidusõitja hukkub. Ja iga kord kerkib seesama küsimus: miks nad seda üldse teevad? Ja iga kord seesama vana refrään: „Nad sõidavad kõik endid surnuks!“ Õnneks pole see tõsi – mitte kõik ei saa surma. Kõigist viimasel ajal maailma-meistriks tulnud meestest hukkusid Ascari, Clark ja Rindt tõesti õnnetusjuhtumi tõttu võidusõidurajal. Ent Juan-Manuel Fangio, Phil Hill, Jack Brabham, John Surtees, Graham Hill, Denis Hulme, Jackie Stewart ja Emerson Fittipaldi on elus ja terved.  Enamgi veel. Nad tegelevad võidusõiduga sellepärast, et nad on seda kogu aeg tahtnud, kirglikult tahtnud. Nad on valinud riskiderohke, kuid täisverelise elu. Miks on olemas alpinistid, astronaudid, reaktiivlendurid, katselendurid, maadeuurijad? Miks? Meie nii asjalikus maailmas, kus iga liigutus peab tooma kohest kasu, kus iga tegu peab end õigustama, kus tasuta tehtu äratab kahtlusi, on „tarbetuga tegelejad“ lindpriid don Quijoted. Ja ometi, kui see maailm ei vaibu vanadusnõtrusse ning üksikute kangelaslikkus õigustab ka ülejäänute oleskelu, siis võlgneme tänu neile meestele, kes elavad riski piiril. Meestele, kes elavad kiiremat, täisverelisemat ja ohtuderikkamat elu kui teised – ükskõik, kas nad teevad seda uute radade avastamiseks inimkonnale või lihtsalt iseenda lõbuks. Kui me rõhutame, et inimene on vaba, siis ei saa me talle keelata ei valitud elu ega valitud surma. Möödunud nädalavahetusel hukkus tuhandeid inimesi mõttetult: külavaheteedel, kiirteedel või püssilaskudest. Francois Cevert suri õnnelikuna, olles kahekümne üheksa aastaga kogenud seda, mis teistele kunagi osaks ei lange, elagu nad või sajaaastaseks. Kahtlemata oli tema surm julm, rumal, ebaõiglane – surm on seda alati. Aga sedapuhku oli surmale eelnenud tõeline elu; elu, mille ta oli endale valinud vabalt, kaalutletult, avasilmi.

Edouard Seidler, 1973

Käesoleva loo tõlke avaldamise õiguse eest võlgneme tänu autorile ja kirjastaja Jean-Rodolphe Piccard´ile.

Fotod: Edita, Paul Chenard, FoMoCo