Juuli taustapilt: 1955 Citroën DS 19

  Läinud sajandi neljakümnendad oli autotööstuses dramaatiline aeg. Tehniliselt huvitavaid, aga liigkalleid sõidukeid tootvad margid leidsid lõpu nagu ka paljud kerefirmad, sõja kaotanud sakslased sättisid end ajutiselt sõitma kuplilaadsetesse autoaseainetesse, Detroit aga vedas käima uuelaadse autokujustuse. Nimelt sellisel ebakindlal ajal pandi alus siiski ka mõnele täiesti uuele automargile. Kuulsaim sellistest oli muidugi Ferrari Modenas.

  Tehaseandmetel ehitati 1947. aastal 3, järgmisel 9 ja 1949. aastal 30 autot. Ferrari võis nüüd ennast seeriatootjaks nimetada. Seejuures ainsaks maailmas, kes pruukis eranditult V-12 mootoreid. Need insener Gioacchino Colombo projekteeritud jõuallikad olid miniatuursed, algselt kõigest pooleteiseliitrise, seejärel aga kaheliitrise töömahuga.

   Esimestel kaheliitristel võistlusmudelitel 166 Spyder Corsa arendasid need 150 hj tuuris. 1948. aastal võitis Clemente Biondetti sellisega nii Targa Florio kui Mille Miglia, maailma kaks kuulsaimat maanteesõitu. 1949. aasta mudel sai indeksile lisaks ka nime Mille Miglia (lühendatult 166 MM), tähistamaks esimest kaheksast võidust, millega Ferrari toime tuli aastani 1957, kui sõideti viimane Mille Miglia.

   Colombo oli valinud 60-kraadise mootoriskeemi. Kolvikäik 58,8 mm jäi silindri läbimõõdule 60,0 mm pisut alla, töömahuks saadi sel moel 1995 cm³. Ülanukkvõlle käitati ketiga, süüteküünlaid oli üks silindri kohta. Surveaste oli tolle aja kohta kõrge 10,0:1. Kolme kahekambrilise Weber-karburaatori abil registreeriti 6600 pöördel minutis võimsus 140 hj. Süüde käis kahe Marelli magneetoga.

   Mootori ja viiekäigulise sünkroniseerimata käigukasti vahel pruugiti ühekettalist kuivsidurit, neljas oli otsekäik ja viies kiirkäik. Peaülekandeid sai vajaduse järgi valida kolme seast – 4,40; 4,90 või 5,40.

   Raam keevitati ovaalse profiiliga torudest, telgede vaheks kujunes 2200 mm, esirataste rööbe 1270 mm ületas tagarataste oma 20 mm võrra. Esivedrustus oli sõltumatu, erineva pikkusega õõtsharkide, põikvedru ja Houdaille´ hüdrauliliste hoobamortisaatoritega.

   Tagarataste sillatala õõtsus poolelliptilistel vedrudel ja selle kinemaatikasse olid liidetud pikihoovad. Kasutusel olid kesklukustusega, kiiresti vahetatavad Borrani kodarrattad, rehvimõõt oli ees 5,50x15 ja taga 6,00x15.

   Milano kerefirma Carrozzeria Touring ehitas mudelitele Mille Miglia ja Inter (1 karburaator, 110 hj, telgede vahe 2420 mm) elegantsed ja kerged alumiiniumkered. Auto pikkuseks kujunes 3620 mm, laius võrdus 1575 ja kõrgus 930 mm-ga. Rodster sai oma paati meenutava väljanägemise tõttu hüüdnime Barchetta (väike paat).

   1949. aastal oli see väike Barchetta kahtlemata maailma kiireim võistlusauto. Ridamisi tulid võidud Targa Floriol, Mille Miglial, ööpäevasõitudel Le Mans´is ja Spa-Francorchamp´s… Sõnaga - Ferrari mark oli end kolme aastaga täielikult kehtestanud ja mudeli 166 kujustuse mõju nii mõnegi sportauto omale eesotsas AC-ga Suurbritannias oli kaheldamatu.

   Kokku ehitati kõigest 25 Barchettat. Meie pildil olev on kümnes eksemplar väikeseerias ja nimelt seda näidati 1949. aasta Pariisi autonäitusel. Tollal oli kere värvitud Argentina võidusõiduvärvides – siniseks ja kollaseks. Võistlusdebüüt toimuski mainitud riigis 1950. aasta jaanuaris. Kohalik võidusõitja Carlos Menditguy sai Mar del Platas kerge võidu rivaalide üle, aga kuna imporditoll jäi maksmata, tuli auto riigist taas välja viia.

   Tagasi Itaalias, osales punaseks värvitud auto stardinumbri 344 all 1951. aasta Mille Miglial, jäädes klassis 8. kohale. Sestpeale algasid kümnenda 166 MM-i tähelepanuväärsed seiklused. Vahepeal kinnitati raamile hoopis Vignale kupeekere, auto omanikuks sai seejärel ameeriklane.

  1956. aasta Mille Miglia ajaks toodi kupee korraks veel Itaaliasse, kuid võistlustel ei osalenud. Kui Ferrari kulunud agregaadid hakkasid omanikult liigset tähelepanu nõudma, laskis ta raamile kinnitada hoopis Chevrolet Corvette´i V-8 mootori, käigukasti ja tagasilla.

   Rändama läinud Ferrari agregaadid remonditi ja seati umbes samal ajal ühele sportautole Siata. 1974. aastal toimus tõsine pööre paremusele. New Yorgi lähistel elav Ferrari entusiast ostis Siata ja sai nõnda enda valdusse Ferrari mootori ja käigukasti, mitmeid varuosi ja karburaatoreid. Vignale kere eemaldati raamilt ja müüdi.

   Kuna originaalkerest polnud jälge veel ka mitme aasta möödudes, lasti hangitud jooniste järgi Suurbritannias uus alumiiniumkere valmistada. Auto mehaaniline osa remonditi. Renoveerimine jõudis lõpule 1989. aasta lõpul. Auto vahetas taas omanikku, aga 7 aastat hiljem rändas see USA-st Jaapanisse ja 2008. aastal USA-sse tagasi. Tänavu müüdi see haruldane, erakordselt kirju elulooga Ferrari oksjonil 1,87 miljoni dollari ehk umbes 1,34 miljoni euro eest.