Mai taustapilt: 1938 Rolls-Royce Phantom III Saloon

   Välja arvatud üürike flirt V-8 mootoriga ammusel-ammusel aastal 1906, oli paljude meelest maailma esimark ikka ja alati toime tulnud reaskuueste mootoritega. Nood muutusid tal ka ühe võimekamaks, kuni 7,7-liitrine selline 1929. aasta mudelil Phantom II tervelt 120 hj välja andis. Sellest polnud paraku küllalt.

   Erakordse käiguühtlusega 12- ja koguni 16-silindrilised mootorid võtsid aastail 1931-1933 ookeanitagustel luksusmarkidel eesotsas Cadillaciga võimust, samuti tõid V-12 mootorid välja Maybach ja Hispano-Suiza. Rolls-Royce, kelle kogemus oli nimetatud skeemiga (lennuki)mootorite alal erakordne, alustas tosina silindriga auto projekteerimist nime Spectre all 1932. aasta lõpul.

   Kuulus insener Frederick Henry Royce oli siis veel elus, aga ülima omanimelise sõiduki valmimist tema silmad näha ei saanud. Ta suri nimelt 1933. aasta aprillikuu neljandal nädalal. Maailma keerukaima šassiiga Phantom III pandi Londonis peetud autonäitusele välja alles 1935. aasta lõpul. Viie kuu pärast järgnes sellele maanteede sensatsioonile taevane ime, Rolls-Royce´i 27-liitrine V-12 mootor pommilennukile Fairey Battle, mis Merlini nime all hiljem üleilmse kuulsus omandas.

   Olympia näitusekeskuses Londonis nime Phantom III all tutvustatud autol seisis 7,34liitrine kuuekümnekraadine rippklappidega alumiiniummootor. Malmhülssidesse oli treitud 3¼-tolline (82,55 mm) silindriläbimõõt, kolvikäik oli tollase kombe kohaselt pikem - 4½ tolli (114,3 mm). Väntvõll pöörles 7 raamlaagril, kepsude ehitus sarnanes lennukimootoreil kasutatavale. Õlitussüsteem oli erakordselt keeruline.

   Tähelepanuväärseks uudiseks olid hüdraulilised klapitõukurid, mis pidid kaasa aitama mootori vaiksemale käigule. Süütepoole oli kaks, süüteküünlaid 24, karburaatoreid algselt neli. Nende sünkroniseerimine madalatel pööretel ei õnnestunud hästi, seepärast jäädi hiljem ainsa kahelõõrilise karburaatori juurde, mis arvatavalt ikkagi umbes 160 hj kindlustas.

   Rolls-Royce loobus võimsuse mainimisest, kinnitades edaspidi, et hobujõude on „maailma parimale autole“ sobival määral. Üht limusiinkerega Phantom III katsetades saavutas ajakiri „Autocar“ 0-97 km/h 16,8 sekundiga Phantom II 20,0 sekundi vastu, samuti 148 km/h. Tollase mõõdupuu järgi olidki need arvud esindussõidukile piisavad, sportautole muidugi mitte.

   Massiivsele raamile kinnitus ka neljakäiguline, kolmel käigul sünkroniseeritud käigukast. Sensatsiooniks oli sõltumatu esivedrustus, mille taolist isegi Cadillac alles 1934. aastast pruukis. Tagavedrustus oli traditsiooniline: massiivne sillatala õõtsus poolelliptilistel vedrudel. Hüdraulilisi amortisaatoreid sai juht sõidu ajal seada roolikeskmel olevat nuppu pöörates. Mehaanilist pidurivõimendit käitati käigukastilt.

   Sellele Phantomile oli pandud arvatavalt maailma keerulisim šassii keskmäärimisseade. Raamile kinnituvate hüdrotungraudade abil oli chauffeuril võimalik rehve vahetada või lumekette kinnitada autos istujaid häirimata.

   Selline 3610 mm pika telgede vahega šassii kaalus tervelt 1840 kg ja maksis 1900 naelsterlingit, kere eest tuli keskelt läbi tuhatkond naela lisaks välja käia. 3000 naela oli kujuteldamatu summa ajal, mil tavainimese kuupalk võrdus 12 naelaga ja populaarseim 12silindriline auto Lincoln Zephyr maksis umbes 250 naela.

   Asjatundjate arvates oli Phantom III kere laitmatuid proportsioone keerulisem saavutada kui Phantom II puhul. Sel lihtsal põhjusel, et rool ja pedaalid olid nihkunud ettepoole, mis määras ära tuuleklaasi mõningase lähenemise sõiduki esiosale, seega mootori- ja sõitjateruumi pikkuse teistsuguse suhte 50 mm võrra lühenenud telgede vahe puhul.    Maikuu pildil olev sedaanlimusiin (seda terminit kasutatakse kahe istmerea ja klaasvaheseinaga kere puhul) valmis Londoni kerefirmas H. J. Mulliner. Phantom III šassiide rüütamisel oli tal võtmeroll, aga loomulikult ehitasid sõjaeelse autoloomingu tippnäidisele keresid ka Barker, Brewster, Freestone & Webb, Gurney Nutting, Hooper, Inskip, Thrupp & Maberly ja teised.

   Aastatel 1936-1939 valmis neljas seerias kokku 710 šassiid, neist 122 eksporditi. Tänase seisuga arvatakse säilinud olevat ligemale 300 Phantom III. Kulus tervelt kuus aastakümmet, enne kui Rolls-Royce V-12 mootori uuesti kasutusele võttis. BMW projekteeritud 5,4-liitrine pandi mudelile Silver Seraph alles aastal 1998.