• strict warning: Non-static method view::load() should not be called statically in /data03/virt23391/domeenid/www.automobilia.ee/htdocs/sites/all/modules/views/views.module on line 843.
  • strict warning: Declaration of views_plugin_display::options_validate() should be compatible with views_plugin::options_validate(&$form, &$form_state) in /data03/virt23391/domeenid/www.automobilia.ee/htdocs/sites/all/modules/views/plugins/views_plugin_display.inc on line 1877.
  • strict warning: Declaration of views_plugin_display_block::options_submit() should be compatible with views_plugin_display::options_submit(&$form, &$form_state) in /data03/virt23391/domeenid/www.automobilia.ee/htdocs/sites/all/modules/views/plugins/views_plugin_display_block.inc on line 193.
  • strict warning: Declaration of views_handler_field_broken::ui_name() should be compatible with views_handler::ui_name($short = false) in /data03/virt23391/domeenid/www.automobilia.ee/htdocs/sites/all/modules/views/handlers/views_handler_field.inc on line 641.
  • strict warning: Declaration of content_handler_field::options() should be compatible with views_object::options() in /data03/virt23391/domeenid/www.automobilia.ee/htdocs/sites/all/modules/cck/includes/views/handlers/content_handler_field.inc on line 208.
  • strict warning: Declaration of views_handler_sort_broken::ui_name() should be compatible with views_handler::ui_name($short = false) in /data03/virt23391/domeenid/www.automobilia.ee/htdocs/sites/all/modules/views/handlers/views_handler_sort.inc on line 82.
  • strict warning: Declaration of views_handler_filter::options_validate() should be compatible with views_handler::options_validate($form, &$form_state) in /data03/virt23391/domeenid/www.automobilia.ee/htdocs/sites/all/modules/views/handlers/views_handler_filter.inc on line 585.
  • strict warning: Declaration of views_handler_filter::options_submit() should be compatible with views_handler::options_submit($form, &$form_state) in /data03/virt23391/domeenid/www.automobilia.ee/htdocs/sites/all/modules/views/handlers/views_handler_filter.inc on line 585.
  • strict warning: Declaration of views_handler_filter_broken::ui_name() should be compatible with views_handler::ui_name($short = false) in /data03/virt23391/domeenid/www.automobilia.ee/htdocs/sites/all/modules/views/handlers/views_handler_filter.inc on line 609.
  • strict warning: Declaration of views_handler_filter_boolean_operator::value_validate() should be compatible with views_handler_filter::value_validate($form, &$form_state) in /data03/virt23391/domeenid/www.automobilia.ee/htdocs/sites/all/modules/views/handlers/views_handler_filter_boolean_operator.inc on line 128.
  • strict warning: Declaration of views_plugin_style_default::options() should be compatible with views_object::options() in /data03/virt23391/domeenid/www.automobilia.ee/htdocs/sites/all/modules/views/plugins/views_plugin_style_default.inc on line 25.
  • strict warning: Declaration of views_plugin_row::options_validate() should be compatible with views_plugin::options_validate(&$form, &$form_state) in /data03/virt23391/domeenid/www.automobilia.ee/htdocs/sites/all/modules/views/plugins/views_plugin_row.inc on line 135.
  • strict warning: Declaration of views_plugin_row::options_submit() should be compatible with views_plugin::options_submit(&$form, &$form_state) in /data03/virt23391/domeenid/www.automobilia.ee/htdocs/sites/all/modules/views/plugins/views_plugin_row.inc on line 135.
  • strict warning: Non-static method view::load() should not be called statically in /data03/virt23391/domeenid/www.automobilia.ee/htdocs/sites/all/modules/views/views.module on line 843.
  • strict warning: Non-static method view::load() should not be called statically in /data03/virt23391/domeenid/www.automobilia.ee/htdocs/sites/all/modules/views/views.module on line 843.
  • strict warning: Non-static method view::load() should not be called statically in /data03/virt23391/domeenid/www.automobilia.ee/htdocs/sites/all/modules/views/views.module on line 843.
  • strict warning: Non-static method view::load() should not be called statically in /data03/virt23391/domeenid/www.automobilia.ee/htdocs/sites/all/modules/views/views.module on line 843.

Milleks hädaldada elu halluse üle?

Mõte

Iga hea asi saavat alguse lihtsast mõttest. Tänaseks Eesti autospordi Mekaks kujunenud LaitseRallyPargi rajamise algidee tuli nooremalt Suvemaa vennastest, Siimolt. Just tema oli suur autospordihuviline, ehitas ise rallikrossiautot ning pühendus meeletu entusiasmiga kõigele, millel autospordiga vähegi tõsisem seos. Peresiseselt levivad igasugused haigusetekitajad kõige kiiremini, on väitnud tohtrid. Suvemaade vennastepaari puhul pidas öeldu autospordipisikuga nakatumise kohalt kindlasti paika. Seejuures oli vanemal vennal Üllaril kõrgeltharitud ehitaja ning projekteerijana asjadest muidugi selgem nägemus. Algne plaan teha kuhugi mingi seitsmendajärguline trenni- või lustimisrada ei olnud perspektiivikas. Mõte kasvas suuremaks, mingile pisikesele rajapunnile ei leidunud tulevikuvisioonides enam kohta ning peagi otsustati, et otstarbekam on rajada juba korralik ning Eesti oludes enneolematu rallikompleks. Suured, tulevikku vaatavad ja hulljulged mõtted on aga Eesti autospordile mõeldes tagurlike ning konservatiivsete vastuseisjate abil pea alati end ajaloo prügikastist leidnud. Kahjuks läks nii aastakümneid tagasi planeeritud F1 rajaga kui ka Estonia vormelitehasega, rallikoolide ning põnnide soap-boxi sarjade korraldamisega. Mõnel hetkel tundub, et mõned eriti tähtsad otsustajad saavadki end välja elada vaid tagurlikkuse ja kadeduse abil. Ent vendadel Suvemaadel oli oma rallikompleksi väljaehitamise mõte siiski jonnakalt päevakorda võetud. Seda siis natuke vähem kui kümme aastat tagasi.

Vennad

Ühe korraliku rallikompleksi valmimiseks olevat vaja nelja asja: piisavalt suurt ja vaba maalappi, tegusaid inimesi, kes on kiindunud autosporti ning jagavad ehitusasju, lisaks veel meeletut tahtejõudu ülemaailmselt bürokraatialahinguväljalt kilbiga naasmiseks ning natuke raha. Viimase tingimuse puhul on sõna“natuke“ muidugi suhteline mõiste. Vendadel oli kahe peale kokku täidetud kaks tingimust. Nooremal, Siimol, oli meeletu huvi rallit ja rallikrossi sõita, päevade kaupa masinaid putitada, ühesõnaga – elada täisverelist elu bensiini- ja õlilõhnalises tehnikamaailmas. Vanemal, Üllaril, oli määratlemata noorsandieast peale tohutu huvi ehitamise vastu. Loomulikult käisid asja juurde nii metsaonnid kui ka hilisemad tõsisemad ehitusalased saavutused. Pärast ehitusinsenerina TPI lõpetamist asus ta 1981. aastal tööle Maaehitusprojekti, seejärel tulid kooperatiiviajastu ning erataksojuhiamet, oma maja ehitamine ning osalused esimestes suuremates ehitus- ja projekteerimisfirmades. Aga suurtes ja edukates firmades, näiteks ka omaaegses Humana-projektis, milles Üllar osanik oli, võib teinekord olla kuratlikult raske konsensust leida. „Ma olen eluaeg üksik hunt olnud. Omapäi kõndija. Eks kokkuvõttes on see mind ka edasi viinud,“ ütleb Üllar Suvemaa nüüd, mil käegakatsutav tõestus Laitse Rallipargi näol on olemas. Aga selleni jõudmine pole olnud päevatöö. Pärast erimeelsuste tõttu Humanast lahkumist, pidas Üllar natuke aega Sotsiaalministeeriumis ehitusnõuniku ametit, kuid enda sõnul talle sealsed kastimängud ei meeldinud. Järgmisena lõi ta projekteerimisfirma Pikoprojekt, mille ainuomanik oli ta kuni viimaste aegadeni, mil selle vanemale pojale juhtida jättis. Pikos said parematel aegadel tööd 23 inimest ning firma käibenumbreid loeti kümnetes miljonites. Justkui muuseas jõuti ka Äripäeva edetabelites tippude sekka. Aga see kõik oli varem. Enne kui oma rallikompleksi idee peas võimust võttis.

Tegu

Praeguse millenniumi algul, mil Eesti kiratseva autospordi jaoks enneolematute mõõtmetega rallipargi mõte vendade peas vaevu reaalsemaid piirjooni hakkas võtma, seisti silmitsi tõsiasjaga, et kompleksi rajamise tingimustest olid täitmata kaks põhilist – vendadel polnud kodukohas maad ega ka suurt raha, millega väärikat ideed teostada. Ning omajagu hirmutas teadmine, et Eestis on igale tõsisemale autospordialasele plaanile juba eos hunnik kaikaid kodaraisse loobitud. Kas ka seekord läheb kõik tuttavaid radu pidi? Kõigepealt mindi Kernu vallavanema Enn Karu juurde uurima, kas keegi tahaks vendade kodukohas suuremat maatükki müüa. Muide, algusest peale oldi kindlad, et rallikompleks tuleks rajada koduvalda. Ühest küljest olnuks see kena liigutus kodukoha jaoks, teisalt tundus kohapeal ka kõigist ametkondlikest barjääridest läbinärimine märksa lihtsam kui võõras kandis. Kuid maad siiski oraste peale ei ostetud. Lepiti vaid müüjaga kokku, et tehing saab teoks siis, kui asjad vallas kindlad ning rajatavale rallipargile vastuseisu ei tule. Kui Üllar oli välja vaadatud maatükile eelplaneeringu ära teinud ja seda valla volikogu istungil ka tutvustanud, valitses saalis tükk aega haudvaikus. Eriti vist ei usutud, et keegi omakandimees, kes pealegi Rockefelleri suguvõsas lähisugulasi ei omanud, nii hirmsalt suure asja julgeb ette võtta. Lõpuks katkestas vaikuse oma küla mees Ants Ploompuu ja ütles, et mida siin veel mõelda – kui nii võimsad plaanid on peetud, tuleb asi ka ära teha. Vastuhääletajaid pärast seda sõnavõttu polnudki. 2004. aasta oli siis uue rallikompleksi detailplaneeringute kehtestamise aeg. Suurt raha vendadel sel hetkel polnud, aga millestki tuli alustada. Viljandist osteti pankrotivarana greider ja kopp ning ühel maikuu päeval hakati rada sisse lükkama. Kuna vennad olid kohapeal heas kirjas, leiti ka abistajaid. Tartu Maja andis sponsorluse korras raudbetoontooteid, ka raja sillapaneelid saadi eriti soodsa hinnaga. Seejärel soetati mõned hobiralliautod. Ja kohe tekkis suur vajadus töökoja järele. Kolm korda kirjutati toetustaotlusi EAS-ile, kuid alustavat firmat ei peetud sel alal ilmselt piisavalt jätkusuutlikuks. Pealegi oli senine majandustegevuski peaasjalikult Pikoprojekti laenudele üles ehitatud. Lõpuks otsustasid vennad läheneda eesmärgile ringiga ning esitasid taotluse turismiprojektile. Ja siis leiti EAS-is ka kena mõttekaaslane, Kristiina Jors, kes vendade suurtesse ideedesse ometi uskus ning toetuspaberid positiivse vastuse said. Eraldatud 3,125 miljoniga saadi lõpuks esimestest takistustest üle. Vajaliku omaosaluse peale tuli muidugi veel laenu võtta. Kokkuvõttes on see jäänudki tähtsaimaks rahaliseks toeks. Väiksemaid toetussummasid on hiljem saadud ka läbi LEADER programmi PRIA-lt, kuid see kõige esimene aitas siiski enim. Muidugi, ka Pikoprojektist on ralliparki investeeritud paarkümmend miljonit, Üllari säästud kõigepealt, aga see ju siiski kui raha ühest taskust teise tõstmine. Ühtekokku on LaitseRallyPark tänaseks neelanud vähemalt 35 miljonit krooni. Vennaste enda tööpanust arvestamata. Kompleksis on tööd saanud 13 inimest, kelle palgad on seni õnnestunud kuidagimoodi ära maksta. Üllar Suvemaa sõnul ongi hetkel tähtsaim see, et kogu LaitseRallyPark suudab end iseseisvalt ära majandada. Masu ajal on seegi suur asi. Suurte kasumite aeg tuleb osata ära oodata. Aga seni kulutatuga võrdväärset summat oleks kompleksi lõpuni välja ehitamiseks siiski veel vaja. Ilmselt just seejärel hakkaksid lisaks soomlastele ja lätlastele Laitse teed jalge alla võtma ka rootslased, leedukad, venelased ja miks mitte ka veel kaugemalt tulijad. Muide, mõned päevad tagasi saadi ülipositiivne uudis: EAS otsustas rahuldada eeltaotluse NoorteRallyPargi rajamiseks ja eraldada selle ligikaudu 15 miljonilise projekti realiseerimiseks 50% küsitust. Sellega saab lähiaastal juurde laste liikluslinnaku, 400ruutmeetrise laste mängude maja, automudelismi raja juhtimishoone ning täismõõtmelise tipptasemel kardiraja koos kogu masinapargiga (kardid, elektri- ja pedaalautod, bagid, ATV-d, tsiklid, rallisimulaatori ja palju muud).

 

Eestis ennenägematu rallikompleks kerkis tühjale kohale

Veel viis aastat tagasi ei osanuks keegi Haapsalu maanteed mööda sõitjaist kahtlustada, et sinnasamasse teeäärsele lagedale platsile kerkib peagi uskumatult võimas auto-motospordi ja vabaaja keskus. Tänaseks on aga mitu rahvusvahelistele autospordinõuetele vastavat rada maas ning neil mitmeid rahvusvahelisi võistlusigi peetud. Kohalikke jõukatsumisi väga erinevatel auto- ja motospordialadel ei jõua vennad Suvemaad ilmselt enam isegi kokku lugeda. Valminud on ka paljud hooned, milleta üks õige tehnikaspordikompleks läbi ei saa. Suure peahoone ehk tribüünihoone ehitamine on küll veel pooleli, kuid võistluste läbiviimist see ei sega. Lisaks tuhandetele autospordihuvilistele kogu rajal toimuvast ülevaadet võimaldavale peatribüünile on valminud ka kolmekorruseline kohtuniketorn, mille teisel korrusel on õppeklass paarikümne õpilase jaoks, kolmandal korrusel aga kohtunike- ja vaatlusruumid koos ajavõtusüsteemidega ning paarikümnekohaline nõupidamisteruum. Mõistagi on viimanegi varustatud kõigi kaasaegsete tehnovahenditega, et firmadel oleks mugav oma õppepäevi läbi viia või seminare korraldada. Tribüünialuses korruseosas saavad peagi paiga uued kontoriruumid, seal lahendatakse avatava pubilaadse söögikoha ning tribüünipealse avakohviku abil võistluste publiku, osalejate kui ka kohalike igapäevased toitlustamismured. Seni on võistluste ajaks toitlustamisteenust erinevatelt firmadelt sisse ostetud. Mõistagi on tribüünialusesse planeeritud garaažid rendiautode hoiustamiseks ja kindlasti jääb mõni tribüünialune ruum ka kaupluste ning klienditeeninduse tarbeks. Pole ju mõeldav, et tulevikus keegi hobiralliautosse ilma korraliku kombinesoonita istuks. Seni on LaitseRallyPargis hobisõitjatele kombinesoonid kohustuslikud olnud vaid bagisõitjaile. Tribüünihoone teisel korrusel on tänaseks valminud 140ruutmeetrine ning 100 inimest mahutav konverentsiruum. Sissekäigupoolsesse nurgatorni peaksid plaanide järgi tulema klaasseintega eraldatud VIP-loožid ning pea kaheksasajale ruutmeetrile planeeritud vastuvõtu- ja presentatsiooniruumid.  Esimesel korrusel on aga paiga leidnud garaažid, milles olevate vanasõidukite üle võiks juba praegu uhkust tunda iga korralik automuuseum. Ning esimest aastat on garaažiboksid täitnud ka üht tulevikueesmärki, toimides autohotellina. Mõnikümmend meetrit peahoonest eemal on juba lõpuni valmis ehitatud tänane administratsioonihoone koos kliendikohviku ning 500ruutmeetrise remonditöökojaga. See osa rallipargist on töös olnud juba paar aastat. Valmimas on ka töökoja teine ehitusjärg, milles esimene korrus on ladude päralt. Siit leiab sportautodele nii rehve kui ka mootorijuppe, lisaks leiavad siin koha ka värvi- ja plekitöökojad. Viimased on rallipargis suisa hädavajalikud, sest kahetsusväärselt sageli sõidetakse hobiautosid puruks. Remonditöökojas on juba või mõnel juhul peagi olemas kõik vajaminev – alates rehvi- ja sillastendidest ning lõpetades autopesulaga. Vähemaga lihtsalt läbi ei saa, sest LaitseRallyPargis tahetakse tehnikaspordiga tegelejaile pakkuda täisteenust. Muide, juba praegu ehitatakse seal ka turvapuure ning koguni ralliautosidki. Et inimesed mootorimürast, rajapingetest, bensiinivingust ning kõigest muust, mis tehnikaspordimaailmas kohustuslikeks koostisosadeks on, pisut lõõgastust saaksid, ehitati rallipargi servale kenasse puudesallu paar puhkemaja saunade ning ööbimiskohtadega pea mõnekümne külalise jaoks. Oma hotell on samuti ehitusplaanides.

Rajad

Mõistagi on need rallipargis kõige tähtsamad asjad üldse. Praegu on Laitses kolm rada. Kahest ringist koosnev 2,3kilomeetrine paarisrada, kus sisemist rajaosa kasutatakse ka spetsiaalselt rallikrossi võistluste läbiviimiseks. Seega on sisemine rada vastavalt rahvusvahelistele nõuetele laiem kui 11 meetrit, ent mitte üle 25 meetri, sisaldades 30% ulatuses asfaltkattega lõike. Enim vaeva ja raha kulus seejuures just siledatele lõikudele, tribüüni ees olevale 180meetrisele asfalteeritud sirgele laiusega 20 meetrit, asfalteeritud sillapealsele ning tagasipöördekurvile. Rajad ei valmi muidugi lihtsalt ja üleöö. Mõnes mõttes on soomlastel palju lihtsam – nemad kasutavad radade aluspõhjana graniitkruusa, mida eestimaalastel kahjuks pole. Laitses kasutatav paekivikruus kahjuks tolmab päris jubedalt ning radade korrashoidmiseks ei piisa kaugeltki üksnes kastmisautodest. Tänavu üritatakse katsetada radade paremaks muutmiseks ka freesasfaldipuru. Autovõistluste korraldamisega tegeleb LaitseRallyPargis Martin Toom. LaitseRallyPargis on üsna tihedat kasutamist leidnud ka poolteise kilomeetrine motokrossirada, mille rajajaks tuntud motosportlane Jürgen Jakk. Mullu peeti sel alal mitu suuremat võistlust, tänavu aga talikross. Suur suvekross ootab järge. Kasutusel on ka automudelismirada, selliseid on Eestimaal peale Laitse veel vaid Luigel ja Tartus. Seni on seal edukalt läbi viidud raadio teel juhitavate off-road mudelite võistlusi. Vaja on veel lõpetada juhtimistorni ehitus, mis parandaks oluliselt võistlejate ja kohtunike töötingimusi . Lähitulevikus loodetakse LaitseRallyPargis valmis saada ka korralik õppesõiduplats, et hakata tegelema sõidukoolitusega. Ja seda mitte üksnes algajaid silmas pidades. Alarmsõidukijuhidki vajaksid korralikku ning kõigile tingimustele vastavat õppesõiduplatsi, mida Eestis praegu veel õigupoolest polegi. Ja loomulikult oleks seal loodud siis ka kõik tingimused korralike driftinguvõistluste pidamiseks, sest see ala on noorte seas hetkel eriti pop. Kuna LaitseRallyPargis tahetakse tegevust pakkuda absoluutselt kõigile, on üha rohkem hakatud mõtlema, kuidas äratada autohuvi ka kõige väiksemates, kolme- kuni seitsmeaastastes, sest just neist kasvatatakse tulevasi Märtineid, Aavasid ja Tänakuid. Nende kõige väiksemate jaoks on tulevikuvisioonides koht laste liikluslinnakul, kus on maha märgitud päris auto- ja kõnniteed, paika pandud liiklust reguleerivad foorid ja märgid ning ehitatud väikesed majadki. Sellises liikluslinnakus oleks ju päris põnev uhke elektriautoga ringi kimada või kuidas? Lisaks ehitatakse ka temaatilised koopad, näiteks konstruktorite jaoks, play-stationi mängurite jaoks jms. Loomulikult on mõeldud ka rallisimulaatoritega harjutamisele ning rennimudelitega sõitmisele. Ühest korralikust kardirajast ning jalgratta vigursõiduplatsist rääkimata. Ehk on see märk vähehariva Tivoli-ajastu lähenevast lõpust?

Autod

Laitses renditakse huvilistele 2,3 kilomeetrisel paarisrajal ringikihutamiseks Ladasid, BMW-sid ning bagisid. Kiirushullude jaoks on Laitses kõik turvaline – öeldakse ju rallipargi reklaamklipiski, et ÄRA TEE SEDA TÄNAVAL, TEE SEDA MEIL! On ka paar VFTS-tüüpi võistlusautot, kuid tavakliendile neid ei rendita. Tõelised ralliautod jäägu ikka pärissportlaste kasutada, kes nendega ka ümber oskavad käia. Niisama autosid lõhkuma pole ju mõtet hakata.  LaitseRallyPargi oma meeskonnas sõidavad BMW-l nii viiekordne Eesti rallimeister Einar Laipaik kui ka Siimo Suvemaa. Üllar Suvemaa poeg Sten lööb omaehitatud autoga edukalt kaasa rallikrossivõistlustel, samuti hoolitseb ta mehhaanikuna koos Alar Muutraga ralliekipaažide sõiduriistade korrasoleku eest. Aeg-ajalt löövad LaitseRallyPargi klubi egiidi all kaasa ka mõned teised auto- ja motosportlased. Klubiline tegevus on hetkel jäänud suurte arendamiste käigus tahaplaanile, kuid kindlasti tuleb ka see teema lähitulevikus tõsisemalt vaatluse alla. Üllar Suvemaa lisab, et tööle on võetud praktikantegi. Alustatakse seejuures kõige elementaarsemast, autode lammutamisest. Ilmselt nii peabki, et noortes autohuvi liialt pealiskaudseks ei jääks. Üllar Suvemaal enda sõnul erilist kiiruspisikut pole verre sattunud. Seevastu lähevad tema silmad põlema kohe, kui kusagil imeilusaid vanaautosid näeb. Kusjuures eriti austusväärne koht on tema sõidukieelistustes tõldautodel, mille vanust võib mõõta peaaegu sajandiga. Tänaseks on tema vanaautokollektsioon ilmselt Eestimaal kõige uhkem ning annab silmad ette paljudele läänepoolsetele automuuseumidelegi. Selles on mitu eeskujulikult restaureeritud Ford T-d, Ford T Speedster, Ford A, Chevrolet Capitol, Buick Model 27, 1935. aasta MG Midget PA, ameerika klassikuist 1957. aasta Bel Air – ühtekokku 8 klassikalist vanaautot, ning lisaks ka 8 BMW-d, millest mitmed on siinmail absoluutsed rariteedid (mudelid 600, 700, 2002 Turbo), mõni aga äärmiselt harvaesinev (M3, 850). Igatahes on mees osanud pilkupaeluvaid ja väärtuslikke sõiduriistu oma vanaautokollektsiooni soetada. Mõistagi on see hobi kena kopika nõudnud, kusjuures mõne soetatud sõiduki puhul läks selle restaureerimine maksma veel mitu korda ostuhinnast suurema summa. Ent teisalt on see ka korralik algkapital unistuste täideviimiseks. Üllar loodab kunagi LaitseRallyPargi territooriumile rajada vähemalt 150 sõiduriista mahutava expohalli ja mõistagi on tema tänane autokollektsioon sellise tõelise automuuseumi loomisel korralikuks algpanuseks. Muide, ta pole kade mees. Huvilised saavad juba mitmendat aastat tema vanasõidukitega ka lustisõite teha. Loomulikult läheb see midagi maksma, sest selliste autorariteetide ülalpidamine pole kaugeltki odav lõbu. Üllar Suvemaa vanaautokollektsioon on olnud hindamatuks toeks ka filmikunstis. Näiteks venelaste ühes viimases menuseriaalis Issajev ( legendluuraja Stirlitzi noorusaastatest) oli vähemalt kolmveerand 20-30ndate aastate olustikku sobivatest sõidukitest renditud just Üllari garaažist. Ühest pole ta aga siiani aru saanud. Miks riik pole ühe korraliku automuuseumi rajamiseks abikätt ulatanud? Autokultuurgi on üks riigi visiitkaarte ning arenenud maades on seda ka mõistetud. Ainuüksi Euroopa Liidu automuuseume külastab aastas üle 75 miljoni inimese, kuid meil pole sellise muuseumi rajamise jaoks vist sentigi eraldatud. Ja see, et uhkustada tänavatel miljoniliste seeriaautodega, millesse panustatud summadest paari aastaga juba kaks kolmandikku õhku haihtub, ei näita veel autokultuuri mõistmist. Pigem kultuuritust otsustajate tasandil. Ühe korraliku automuuseumi majandusmudelgi on kogu maailmas olnud läbi aegade absoluutselt vettpidav. Uunikautohallides korraldatakse oksjone, automüüke, seal kogunevad autohuvilised ka erinevatesse klubidesse. Mõnel pool toimivad need muuseumid omalaadsete autohotellidena, kuhu omanikud saavad oma investeeringautod ( korralikult hooldatud ja hoitud vanaauto väärtus ei lange nimelt kunagi, vaid hoopis tõuseb) teistele vaatamiseks paigutada, teinekord sealsamas töökoja ruumides selle kallal nokitseda ja vajadusel märksa kallimalt edasi müüa. Täna on Eestimaal kultuuriväärtuslikke vanaautosid veel omajagu alles, kuid enamasti hoiavad omanikud neid kusagil kapis luku taga. Kas ainult paari lähema sõbra ees uhkustamiseks? LaitseRallyPargil on Üllar Suvemaa uskumatult sihikindlal eestvedamisel ees ilmselt erakordselt põnevad ajad. Ja ilmselt koidab seal mõnegi jaoks miljon korda perspektiivsem tulevik, kui seda võib loota üksnes ööklubides aega surnuks lüües. Või tuimalt arvutiekraani põrnitsedes ning hädaldades elu ülima halluse üle.

Mati Laos