Olgu ta nimi Vilgas!

Võidusõiduautosid Estonia ehitav Kavor on tuhast tõusmas, aktsiaseltsil Remex valmis ja tegi Vana Tooma rallil tuleristsed läbi sportauto prototüüp, nimeks RX Vilgas.

Tähendab see tõesti, et Eestil on peagi kaks autotehasekest ühe asemel? Või ehk pole taas ühtki? Ka see on võimalik. Tänane elu on nagu loterii. Seepärast müts maha kõigi ees, kes metalli tõödelda tahavad, mitte lihtsalt koormast teise kantida. Nõndanimetatud komplektautode (kit car) kultus on levinud terves läänemaailmas, kuid eriti tugevasti on asjast sisse võetud manufaktuuride sünnimaa Suurbritannia. Väikesed spetsialiseeritud firmad tulevad ja lähevad, aga see indiviidilähedane autoehitussuund jääb. Praegune majandussurutis annab tunda, kuid ka roosast optimismist pole reeglina puudu. Tekib teatav vastukaal masstootmisele ja sportmudelite valiku piiratusele. Komplektautosid ehitatakse nii koostatult kui ka kodus lõpuni kokkupanemiseks seni, kuni üha enam ühineva Euroopa võimukandjad seda sündida lasevad. Paari uue kärpega maksustamise või näiteks ohutuskatsete kohta käivates ettekirjutustes võib paraku terve väljakujunenud tööstusharu hävitada.

Aktsiaseltsis Remex, mis on tegev olnud hoopis sidevahendite ja ainult mõnel määral autoosade alal, tõusis huvi sportauto loomise vastu umbes Eesti iseseisvumise paiku. Suhteliselt odava sportauto jaoks on turg nii Baltimaades kui Venemaal (peaksime vist ütlema, et eriti Venemaal) küps. Ja tõenäoliselt suurem, kui Remex üldse täita suudaks, nõudlus oleks vahest isegi mitusada autot aastas. On ju täiesti selge, et Mitsubishi 3000 GT taolistest kupeedest tükk maad allpool on täitmist ootav tühemik. Kas venelased ise seda täitma ei kipu, neil palju paremad võimalused käes nii seadmepargi, toormaterjalide kui ka rahvusvaheliste kontaktide poolest? Paljudele huvilistele on ju teada vene-itaalia koostöös valminud sportauto Oda, samuti ühe briti väikese sportautofirma lubadused alustada tootmist hoopis madalapalgalisel Venemaal jms. Esimesed vene disainerid saavad juba välismaal koolitust, nii et autodele ollakse varsti võimelised ka täiesti euroopalikku välimust andma. Äsjanimetatud nüansid on selgunud muidugi hiljem, paar aastat tagasi polnud neist asjust veel midagi kuulda.

Nõnda see algas

Milline see Eestis valmistatav sportauto olema peaks, vaieldi selgeks mõne kuu vältel ja projekteerimine algas. Esimene auto pidi saama meie kliimasse rodsterist sobivama kupeekere ja prototüübi ehitamist igas mõttes hõlbustavad Lada agregaadid. Sooviti ehitada 2+2 auto (keskmootor lubanuks vaid kaks istet).

Veel nimetu sõiduki disainis Tallinna Kunstiülikooli lõpetanud Tõnu Anni. Toruraami mitme variandi projekteerimisega nägi tublisti vaeva Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud Märt Lepik. Et tegemist polnud mingi võidusõidukonstruktsiooni kaalumiinimumile ajamisega, otsustati raam keevitada lihtsast nelikant-terastorust (25x28 ja 25x50 mm). Teate küll neid kunagi üpris odavaid torusid, mida „Kooperaator“ kauplusemööbli valmistamisel kasutas.

Pärast 1:5 mõõdus maketi valmimist leiti mudelseppade nelik, kelle tehtud täismõõdus puitmudelist andis tõmmata sileda sisepinnaga vormid. Vormidelt võetud klaasplastist paneelide kohta ei saa ühtegi paha sõna öelda – ka vilunud firmades tehtav pole oluliselt parem. Paneelide pinnasiledus ja nende sobitamise täpsus on esimese töö kohta ootamatult heal tasemel.

Pildistamise ajal polnud auto sisemus veel lõplikku kuju saanud, seepärast jätame selle näitamata. Vilgas on 3810 mm pikk, 1680 mm lai ja 1255 mm kõrge. Telgede vahe on 2440 mm. Esirataste rööbe 1470 mm erineb suuresti tagarataste omast (1355 mm). Kliirens on väikseim esivedrustuse tala all (165 mm). Auto tühimass võrdub 850 kg-ga. Valatud velgedele on monteeritud rehvid mõõduga 165/75 R 14.

Mis saab edasi?

Tõnu Annil mõlgub meeles juba kaheistmeline rodstervariant. Kuid see auto peaks saama mitte lihtsalt pehme riidega kaetud katuse või kergteisaldatava plastist koorikkatuse. Mõte on valmistada midagi hoopis originaalsemat. Eemaldatav katusepaneel lubab kupeest nn Targakatusega rodsteri teha. Päris rodsteriks saab auto muuta sel moel, et ka ülejäänud katuseosa – look-ohutuskaar koos tagaklaasiga – istme seljatugede taha jäävasse tühikusse pööratakse. Nagu ikka taoliste projektide puhul, kammitseb kiiremat edasiminekut rahapuudus. Jääb vaid soovida, et Remex (juhatuse esimees ja asja initsiaator Mati Kits) kuluka prototüü-pide valmimise ja Tallinnalähedase tootmispinna väljaehitamise faasi välja kannataks ja järgmisel aastal väikeseeriast ka mingit tulu saaks. Kas ma ka tean, mida miniautotehase käimapanemine tänapäeval maksab, kuulen külma dušina mõjuvaid hääli. Arvan teadvat ja ikkagi tahaksin soovida edu kõigile, kes selle eestlaste ettevõtlikkusse ja talenti taas usku sisendava prototüübiga toime on tulnud.

Margus-Hans Kuuse, 1993; autori fotod