Sturm, parim Hanomagide seas

Tänapäeval on vähestel inimestel ettekujutust ammugi hingusele läinud sõjaeelsetest saksa automarkidest nagu Hansa või Hanomag. Iseäranis viimase rolli Saksamaa motoriseerumises on raske üle hinnata. Piisab kui lugeda üles kolmekümnendate alguse müügitulemused, kus Hanomag, haaranud turust 14 %, seisis Opeli järel ning Adleri ja BMW ees teisel kohal. Kuni 1200-cm³ mootoriga autode seas juhtis Hanomag koguni 25 protsendiga, DKW osakaal oli siin 19,5 ja BMW-l 17,4 %. Hannoversche Maschinenbau AG alustas sõiduautode tootmist äärmiselt omapärasel moel. Nimelt pakkusid kaks stuudiumi lõpetama hakkavat tehnikaüliõpilast Carl Pollich ja Fidelis Böhler veokeid ja busse ehitavale firmale kerge vineerkerega rahvaauto idee. Seda ühesilindrilist mudelit 2/10 PS (10 hj, 65 km/h), mis kandilise kuju tõttu sai rahvalt hüüdnime Kommissbrot (armeeleib) tehti nelja aasta vältel ligi 16 tuhat: Ülimadala hinna tõttu, näiteks isegi Opeli legendaarse 4/12 PS Laubfroschiga võrreldes, müüs auto nagu soe sai (vabandust, leib). Ja kui pontoon- ehk ümbrikkeredest rääkida, siis tollel Hanomagil oli see tõepoolest olemas, lausa aastakümneid enne teisi suurseerialisi autosid. Carl Pollichile anti peainseneri ametikoht, Fidelis Böhler aga lahkus firmast. Seejärel projekteeriti Pollichi juhtimisel 4-silindrilise 797-cm³ mootoriga igati „normaalne” mudel 3/16 PS, mis hiljem 1,1-liitriseks kasvatati ja indeksi 4/23 PS sai. Kasutusele võeti hüdropidurid ja hüdraulilised amortisaatorid. 23 hobujõust piisas, et sõita 80-85 km/h. Olenevalt keretüübist võis sõiduki mass erineda lausa 250 kg võrra, hind aga ei ületanud 3000 riigimarka. Kered tarnis Ambi-Buddi suur keretehas Berliinis. Tehnikapool oli korras, aga firma majandamine ei õnnestunud kohe kuidagi. Küllap olid selles osaliselt süüdi ka konkurentsivõime suurendamiseks liiga madalale lastud hinnad. Tekkinud mitme miljoni margased võlad oli võimalik firma reorganiseerimise käigus õnneks korstnasse kirjutada. Uus juhtkond otsustas mõnevõrra kõrgemas hinnaklassis kätt proovida. Pollichil valmiski 1934. aastaks 1,5-liitrise mootori ja 4-käigulise käigukastiga Hanomag Rekord. Tegu oli 35-hj kvaliteetautoga, mis täiendas valikus 1,1-liitrist Garanti. Taas võeti kasutusele kandepõhi ja põikvedrud sõltumatus esivedrustuses. Autot tehti ka diisliga varustatuna. Diisel-Rekordi debüüt toimus muide 1936. aasta Berliini autonäitusel, seega üheaegselt Mercedes-Benz 260 D-ga. See fakt on ammuilma unustatud, sest Hanomagi ettevõtmine jäi loomulikult Stuttgardi suure venna varju. Kõik teavad tänagi, et nimelt 260 D-d loetakse maailma esimeseks diisliga varustet seeriaautoks. Nii Hanomagi, Citroëni kui Peugeot´ vastavad pingutused aastatel 1934-1936 on paraku unustusse vajunud. Võib ju olla, et terasetööstusest tulnud dr Walter Borbeti ego Hanomagi juhina oli liiga suur, et ette võeti suurem tükk kui hammustada suudeti. Diislieksperiment ja kuuesilindrilise mudeli Sturm lisamine, mille läbimüük ei võinud põhimõtteliselt suureks kujuneda, neelasid tohutult raha. Muidugi, neid asju oli vaja prestiiži tõstmiseks ja ses suhtes oli Borbetil õigus – Hanomag loeti edaspidi tõsiseltvõetavate hulka. Sturme ehitatigi vaid mõnisada eksemplari igal aastal. Seda imetlusväärsem oli pakutud kerevalik. 3150-mm telgede vahega põhjale oli võimalik tellida viit erinevat, sedaanist rodsterini. Iseäranis viimaste, samuti kabriolettide elegantsis polnud kahtlust. Mootor saadi Rekordi omale 2 silindri lisamisega, nõnda et töömahuks 2250 cm³ kujunes ja võimsuseks 55 hj. Auto tarvitas 13-14 liitrit sajale ja sõitis kuni 115 km/h. Raskeima, sedaankerega varustatuna kaalus Sturm kuni 1350 kg ja pikkust oli tal siis 4650 mm. Sturm jäigi Hanomagi suursaavutuseks, sest Carl Pollichi uus kandekerega 1,3-liitrine mudel (nimi talle omistamata jäigi) kuulus hulga madalamasse klassi. Neid tehti, tõsi, lausa üle 9000, aga seejärel viidi tehas üle sõjaaja toodangule. Hanomagi agoonia kestis pärast sõda õige mitu aastat. 1951. aastal näidati Frankfurdis kõigest 730 kg kaaluvat nõrga kahetaktimootoriga Hanomag Partnerit. Ka see auto tuli Carl Pollichi joonestuslaualt, nagu Kommissbroot kolmandiksajandit varem. Mark oli niisiis end taas rohujuuretasandilt alustamiseks valmis seadmas. Väikese katseseeria järel projekt katkestati. Hanomagi kui sõiduautoehitajaga oli löpp.