Taustapildil on Alfa Romeo 8C 2300

Alfa Romeo 8C 2300

Läinud sajandi kolmekümnendatel aastatel püütis sportautosid ehitavates firmades komponente sellisel moel projekteerida, et nood sobiksid ka võidusõiduautodele. Selline lahendus hoidis kokku nii raha kui aega – aga kummagagi polnud priisata.

  Alfa Romeo polnud mingi hulgitootja, võimeline heldelt toetama oma võidusõiduprogrammi kiirete autode hulgimüügi kaudu. Aastatel 1929-1933 müüdud 1,75liitrine mudel oli ainus, mille puhul sai rääkida ligemale 1400 eksemplarist. Margi ajaloos oli varem 1300 piiri ületanud üksnes kolmeliitrise jõuallikaga RL Normale, seda aastatel 1922-1925.

  Tegu oli peakonstruktor Giuseppe Merosi ajastu suurima kordaminekuga kaubanduslikus mõttes, liiati et forsseeritumaid teisendeid RLS ja RLSS valmis kokku pea 540. Reeglina jäid kogused 150 piiridesse, võistlusmudeleid ehitati ülimalt 3 eksemplari.

  Merosi ameti võttis üle Vittorio Jano, kelle esimeseks tööks oli kaheliitrine kaheksasilindriline võidusõiduauto P2 (1924) võimsusega 140-155 hj. Neljasilindriliste mootoritega enam ei tegeldud, Jano 1,5- ja 1,75liitristel oli eranditult kuus silindrit. Viimaste silindri läbimõõt 65 mm ja kolvikäik 88 mm „raiuti kivisse“, nõnda et 1931. aasta kaheksaslindrilise töömaht oli juba eos ette määratud – 2336 cm³.

  Too reaskaheksane, mille kahe ülanukkvõlli, samuti kompressori ajami jõuvõtt toimus neljanda ja viienda silindri vahelt, oli šedööver omal alal. Seda muide ka väljanägemiselt, mida ilmestasid rikkalikult ribidega kaetud sisselaskekollektor ja äsja mainitud ajami mahutamiseks kühmuga keskel nukkvõllikaaned.

  Kahte alumiiniumisulamist silindriplokki olid pressitud „kuivad“ terashülsid, ka plokikaaned olid kergsulamist. Surveastme 5,75 puhul saadi mootorist 5000 pöördel minutis kätte 142 hj. Mootori taha oli ühendatud neljakäiguline käigukast. Raam ja poolelliptilised vedrud koos hõõrdamortisaatoritega olid lihtsast puust. Trummelpidureid käitati trosside abil.

  Seeriaautosid hakati ehitama 2,75 ja 3,10 m pikkuse telgede vahega. Sportmudelid said muidugi lühikese (Corto) raami, neljaistmelised aga pika (Lungo). Tüüpiline kaheistmeline võis kaaluda tonni ringis, Lungo oli paarsada kilogammi raskem. Sportautod arendasid reeglina 170 km/h, raskemad sõsarad vähemalt 160 km/h. Kuni 1934. aastani tiražeeriti baasmudelit 188 eksemplaris. Kered telliti eeskätt kohalikelt ettevõtetelt nagu Zagato või Touring, aga nii mõnigi alusvanker sattus näiteks Prantsusmaale, ütleme Figoni käte.

  Aega viitmata ehitati Corto alusel ka 155 hj-ni forsseeritud võistlusauto Spider Corsa, mis tegi vähemalt 185 km/h. Selle edasiarendus saavutanud vähemalt 210 km/h. Sama raske ja kiire oli teisend 8C 2300 Le Mans, mille koguarvuks jäi 9. Ühe võrra rohkem ehitati 920 kg-ni vähendatud kaaluga mudelit 8C 2300 Monza tippkiirusega 220 km/h.

  Et selline keeruka ehituse ja perioodi moodsamaid tehnolahendusi pruukiv pesakond majanduskriisi aegadel üldse teoks võis saada, oli omamoodi ime. Liiati veel, et neid kokku paarsada müüa õnnestus. Müügiedusse andis loomulikult olulise osa autoradadel saavutatu. 1931. aastal tõi võrratu Tazio Nuvolari vihmas peetud maanteesõidul Targa Florio mudelile esimese suure võidu.

  Sellega päästeti valla võitude jada, mille hulka kuulusid kolm võitu Targal ja sama palju enam kui 1600 km pikal Mille Miglial. Ööpäevasõidul Le Mans´is jäi järjestikusest viiendast võidust 1935. aastal terake puudu. Ühel puhul võideti tolle mootori edasiarendust kasutades koguni Monza Grand Prix. Bugatti mudelit 35 loetakse üsna üksmeelselt maailma edukaimaks sportautoks, aga ega 8C 2300 sellest vast kuigi palju maha jäägi.

  Kümnendi lõpuks kasvatas Jano kaheksasilindrilise auto töömahu 2,9 liitrini. Mootori tõttu, mis 180-220 hj arendas, kujunes mudelist 8C 2900 kindlamaid pretendente maailma superautode esinumbri nimele. Neid tehti väga vähe, kokku kõigest 26. 2300cm³ autol oli nüüd 6 silindrit ja võimsust 68-95 hj, koguarv küündis seevastu peaaegu tuhandeni.

  Katusejoone tõttu suhteliselt kandilise väljanägemisega eksemplar meie piltidel esindab eriti väärikalt kuulsusrikka 8C tsiviliseeritumat poolt. Alumiiniumkatmikuga kere ehitas tuntud Milano firma Castagna ja see auto müüdi 2009. aastal USA-s peetud oksjonil tervelt 4,18 miljoni dollari eest. Enam kui 5 miljonit on seni makstud üksnes võistlemiseks loodud 8C 2300 eest.