Taustapildil on Aston Martin Lagonda

Kaunis marginimi Lagonda pärineb tegelikult USA-st, ka oli Stainesis (Middlesex, Suurbritannia) 1906. aastal Lagonda Motor Company asutanud Wilbur Gunn ameeriklane. Kaubamärk libises 1958. aastal Aston Martini valdusse. 

  Alates aastast 1947 ehitas Stainesiga samas krahvkonnas asuvas Felthamis tegutsenud Lagonda Motors Limited 2,6- ja 3,0liitrise kuuesilindrilise jõuallikaga sportsedaane. Kümne aastaga tehti neid ligemale tuhatkond. 1962. aasta kevadel valminud 236hj mootoriga järglane mudelinimega Rapide oli suurem ja imposantsem, aga ka väga kallis. Müüa õnnestus neid Bentley mudelist S3 siiski tuhatkond naela odavamaid autosid kolme aastaga kõigest 54 eksemplari.

  Kümneks aastaks unustati Aston Martini mootoriga neljaukselised sõidukid sootuks. Proovitööks sai seejärel sportauto DB6 pikendatud telgede vahega edasiarendus, aga koguarv seitse jäi koguni Rapide´ile kaugelt alla.

  Murrang, mis pikendas Lagonda nime pruukimist lausa 13 aasta võrra, tuli 1976. aastal. Sel puhul oli Astoni 5,3liitrine V-8 pistetud sensatsioonilise väljanägemisega, 5,28 meetrit pikka ja kõigest 1,30 meetrit kõrgesse keresse. Maailma juhtivad kujustuskunstnikud eesotsas Giorgetto Giugiaroga olid tol perioodil vaimustatud autodele kiilukujulise profiili andmisest.

  Selles asjas William Townsist kaugemale minna polnud vast võimalikki. Pikkuse ja kõrguse ainulaadse suhte pani kuulus britt kokku katmikuplekkide äärmuslikkuseni viidud teravate murrujoontega. Kallis sedaan nägi välja nagu hiigelsuur papist kleebitud automudel ega sarnanenud ühegi teise seeriasse pääsenud neljaukselisega. Olemuselt väga sarnased olid üksnes Giugiaro aastatel 1974-1976 ehitatud kaks prototüüpi Maserati Medici.

  Tekitatud „kultuurišokk“ aitas vastset Lagondat edukalt turustada pärast seda, kui auto 1978. aastal müügisaalidesse jõudis. Aston Martin Lagonda elas parajasti üle raskeid aegu ja palgalehel oli tal kõigest 175 töötajat. Iga kordaminek oli seega iseäranis teretulnud. Lagonda Saloon (sedaan) seda kahtlemata oli.

  Teine julgustükk oli valgusdioode ja puutetundlikku ekraani sisaldav armatuurlaud, tänaste taoliste lahenduste kauge eelkäija. Too osutus töös paraku äärmiselt tujukaks ja kahe aasta möödudes vahetati ulmeline lahendus välja sootuks lihtsama vastu (valgusdioodid siiski jäid). 1985. aasta nn kolmanda seeria Lagonda sai kineskoopidega armatuurlaua.

  Mainitud pikkuse tõttu oli auto ruumikas (telgede vahe 2915 mm), kuid sportautolik kõrgus ei tulnud kasuks ei pearuumile ega võimaldanud kogukamatel kuigi graatsilist sisenemist. Lagonda oli loomulikult raske, ligemale 2100 kg (hilisem limusiinvariant sada kilogrammi raskemgi veel). Pakiruum mahutas 370 liitrit.

  Kapoti alt oli leida nelja nukkvõlli ja nelja kahelõõrilise Weberiga V-8, mis tagas 300 hj (DIN). USA-sse saadeti saastenõutele vastavaks kängitsetud, vaid 243 hj arendavad autod. Mootor pandi kokku Chrysleri kolmekäigulise automaatkastiga. Tagavedrustus oli de Dion-tüüpi, kõiki rattaid pidurdati ketaspiduritega.

  Kaheksakümnendate keskel (meie näidis kuulub aastasse 1985) olid kiirus 230 km/h ja 9 sekundiga mõõdetav kiirendusvõime samas klassis 5,0liitrise S-klassi Mercedese näitajatega, kuid mõlemad jäid alla mudelile 560 SEL. Kütusekulu oli mõistetavalt kõrge, jäädes vahemikku 16-25 liitrit.

  Ajad olid taas segased, omandisuhted muutusid aina. Näiteks sai Aston Martin Lagonda kolmveerandi aktsiate omanikuks Kreeka laevamagnaat G. Livanos, see omakorda müüs oma osaluse peagi Ford Motor Companyle. Fordi plaanidest asendada meie päevakangelane sootuks kaunima neljaukselisega (kerefirma Vignale ehitas sulni, klassikuid meenutava prototüübi) ei saanud asja. 1990. aastal koostati viimased Townsi töölaual sündinud autod, nende koguarv küündis 645-ni. Hind oli tosina aasta vältel kasvanud enam kui kolmekordseks, 79 500 naelsterlingini.

  Kõnealune auto müüdi 1985. aastal USA-s tervelt 150 000 dollari eest ning, sattunud iseäranis headesse kätesse, sai erilise hoolitsuse osaliseks. Sellest siis kõigest 46 599 miili läbinud sõiduki eeskujulik konditsioon. Viimasel kuuel aastal kulutas viimane omanik väga palju komponentide hooldusele ja remondile, nii näiteks saadeti armatuurlaua „telerid“ auto kodumaale ennistamiseks. Omataoliste hulgas arvatavalt üks parimaid eksemplare müüdi nädala jooksul pärast müügikuulutuse avaldamist.