Taustapildil on Auburn Twelve

Indianas Auburni linnas 1936. aastani tegutsenud mark, mis asupaigaga sama nime kandis, jõudis tosina silindriga tippmudelini neli aastat enne oma teenimatut lõppu.

  Õnnetul kombel just majandussurutise ajaks valla pääsenud silindrivõidujooksuga ühinesid 1932. aasta jaanuaris peetud New Yorgi autonäitusel veel kolm enam või vähem luksusmarki. Tosina silindriga jõuallikaid esitlesid korraga nii Auburn, Pierce-Arrow kui Franklin. Olukord turul oli paraku erakordselt halb. 1931. aastal valmis kõigest 2,45 miljonit autot ehk siis 54 % rekordaasta 1929 tulemusest. Aastaga kahanes autode müük USA ajaloos esmakordselt lausa 450 tuhande võrra.

   Luksusautoliider Packard, kelle kaheteistsilindrilised sõidukid maksid 3650-7950 dollarit, lisas valikusse mudelid Light Eight, mille hinnad algasid 1750 dollarist. Auburn seevastu ujus vastuvoolu, pakkudes nüüdsest 98hj kaheksasilindrilisega varustatud autodele lisaks tervelt 160 hj (maailma tipptase oli tollal just seal kandis) arendavaid kaheteistsilindrilisi. Kõigest 1100-1200 dollariga muide, mis oli erakordselt soodne. Auburni mudelid 8-100 maksid pelgalt 775-905 dollarit. Töömahtu oli neil 4,7 liitrit vastse mootori 6,4 liitri vastu.

   Auburni suurepärane omaduste ja hinna suhe võimaldas tal ainsana (kui mitte arvestada hoopis odavamat Plymouthi) 1931. aastal läbimüüki kasvatada, seda tervelt rekordilise 34 228ni. Kõigest 26aastane peadisainer Alan H. Leamy oli autodele andnud ka silmapaistvalt elegantse kujustuse, mis suurepärast müügitulemust selgelt mõjutas. Riigi majandusseis oli kriitiline, aga sellegipoolest lisandus taotlusi Auburni uute müügiesinduste ava-miseks. Polnud ka ime, sest soliidseimad väljaanded nagu Business Week ja Fortune hindasid Auburni pakkumisi tööstusharu parimaiks.

   Vastne Lycomingi mootoriga mudel Twelve (12-160/12-160A) oli ilmselgelt maailma odavaim kaheteistsilindriline. Selle konstruktsioon insener George Kublinilt oli omapärane. Nurk silindriridade vahel oli kahandatud 45 kraadini ja klapid paiknesid plokikaantes horisontaalselt. Surveaste 5,50:1 oli pisut suurem kui kaheksasilindrilisel sõsaral. Mootori erivõimsus osutus kõrgemaks kui sama silindrite arvuga analoogidel.

   Uudiseks oli samuti kaheastmeline peaülekande reduktor firmalt Columbia Axle, mis kuulus nagu margid Duesenberg ja Cord, samuti Lycomingi mootoritehas Errett L. Cordi unikaalsesse autogrupeeringusse. Kuna käigukast oli kolmekäiguline, võimaldas reduktor valida kuue ülekandearvu vahel. Lisaks pakuti elektriliselt lülitatavat kiirkäiku. Vedrud mõlemal teljel olid poolelliptilised, neljarattapidurid hüdraulilised ja vaakumvõimendiga varustatud.

   Auburni tippmudelid ehitati reeglina 133tollise telgede vahega, aga viieistmelistel nagu pildil olev Twelve Custom Phaeton pruugiti mõnigi kord ka 3 tolli võrra pikemaid raame (vastavalt 3,37 ja 3,45 m). Speedsteritega leidis tõestuse, et need üsna rasked sõidukid – kahe tonni ringis - olid õige dünaamilised. Tasasel kuivanud järvepõhjal Murocis sõideti välja üle 30 USA ja rahvusvahelise kiirusrekordi, nende seas mitmed jäid püsima viieteistkümneks aastaks.

   Hiilgavate pakkumiste kiuste kuivas Auburnigi turg 1932. aastal vältimatult kokku, kaubaks läks vaid 11 145 autot, aga järgmise aasta kokkuvõte näitas nutust arvu 5038. Kuuesilindrilise lisamine kergitas järgmisel aastal läbimüüki küll enam kui 2700 võrra, aga kahjumist pääseda polnud enam võimalik. 1935. aastaks oli Twelve kataloogist kadunud. Asemele tuli kompressoriga varustet kaheksasilindriline 851SC, kõigest 10 hj nõrgem – ning 1545 dollari eest samuti väljapaistvalt hea pakkumine. Auburnile antud aeg oli täis tiksunud. Auburn Twelve on tänaste kollektsionääride maiuspala, heas konditsioonis eksemplaride eest makstakse 300-400 tuhat dollarit.