Taustapildil on Bentley 3.5 Litre

Suurbritannia kuulsamaid automarke Bentley tuli Londonis ilmale 1919. aasta hilissuvel kahe seda perekonnanime kandva venna eestvõttel. Stardikapitali oli kasinalt ja paraku tuleb kohe ära öelda, et rahapuudus jäi ettevõtet nimega Bentley Motors Ltd. jälitama terve ta tosin aastat kestnud iseseisvuse vältel.

  Hüpoteegirahadega Cricklewoodi autotehase rajamisega paralleelselt ehitati Londoni keskosas, mitte kuigi kaugel Baker Streetist valmis esimene prototüüp. Tuntav mõju selle konstruktsioonile oli Frank Burgessil, kelle käsi oli viis aastat varem mängus olnud ka Humberi kahe ülanukkvõlliga võistlusmootorite juures.

  Bentley mootoril oli nukkvõlle üksainus, aga neli klappi iga silindri peas nagu Peugeot´ sõjaeelsetel võidusõidumootoritel. Kolvikäik oli tohutu pikk, silindrivalem 80x149 mm andis välja töömahtu 2996 cm³. Sündinud oli Bentley 3 Litre, mis sai neljakäigulise käigukasti, poolelliptilised vedrud ees ja taga ning pidurid üksnes tagaratastel.

  Tõele au andes kuulutas The Autocar esiklapse sündinuks juba mais, aga alusvankrit sai näha siiski alles 1919. aasta oktoobris peetud Londoni autonäitusel. Mootor, olgu lisatud, valmis veelgi hiljem, jõuludeks ja selle katsetamise ajal oli ümbruskonna elanikelt kuulda vihaseid protestihääli.

  Ilmselgelt kammitses arendustööd raha- ja tööjõupuudus, sestap ei jõutud sellega valmis ei 1920. aasta suvel (nagu oli kuulutatud) ega ka mitte aastavahetuseks. Esimene alusvanker müüdi alles 1921. aasta sügisel ja sellele lisandus enne aastavahetust veel 20 eksemplari. Hind oli üllatavalt kõrge – 1050 naelsterlingit. Aga ilmselt seda väärt, näitavad 1923. ja 1924. aasta müügitulemused, vastavad arvud olid  204 ja 402. Auto olemus oli ilmselt tabanud naelapead.

  Olgu kohe öeldud, et sportlikuks tahtis mark saada algusest peale, osaledes juba 1921. aasta mais Brooklandsi trekil peetud autovõistlustel. Mis hakkas juhtuma aga pelgalt kolme aasta möödudes, oli sõnulseletamatu. Ettore Bugatti arvates liiga rohmakad, olekult veoautosid meenutavad Bentleyd võitsid siis esmakordselt maailma tähtsaima autovõistluse – ja 1927. aastast veel neli korda järjest! Prantsuse kuulsaim mark seevastu tuli Le Mans´i ööpäevasõidul esikohale kõigest kahel korral, aastatel 1937 ja 1939.

  Esialgsele neljasilindrilisele kolmeliitrisele mudelile lisandusid aastatel 1926-1927 kaks uut, mille silindri läbimõõdu ja kolvikäigu suhe oli kärbitud (100x140 mm), silindreid aga neli või kuus. Kuue ja poole liitrise (tegelikult 6597 cm³) auto forsseeritud variant arendas 180 hj 3500 pöördel minutis. Praktiliselt samale tasemele küündis ka neljasilindriline kompressormootor (1929), millele järgnes aasta möödudes tervelt 200-220 hj arendav kaheksaliitrine jõuallikas.

  Walter Owen Bentley oleks meeleldi keskendunud üksnes lühikese telgede vahe ja kergeimate sportkeredega autodele, kuid 3 erineva telgede vahega šassiisid pakkudes avardusid müügivõimalused. Kolmeliitrised tehti sestap kokku 1622 eksemplari. Mark muutus populaarseks sinivereliste, näitlejate ja töösturite hulgas, kelle eelistusi laiem publik hoolega tähele pani.

  Tohutud kulutused arendustööle ja võidusõidule viinuks firma pankrotti, kui mitte rahasüstid LAV teemandikaevandustega seotud Woolf Barnatolt, kelle kutsumuseks oli autovõidusõit. Nüüd aga saabus üleilmne majanduskriis ja väga kallite autode müügivõimalused ahenesid kõikjal. Viimaseks meeldejäävaks ponnistuseks oli 55 4,5liitrise kompressormootoriga eksemplari ehitamine. Cricklewoodis valmis veel üks mudel – omapärase klapimehhanismiga (nn OISE) neljaliitrine, mille võimsus oli kahe karburaatori puhul 120 hj.

  1931. aasta juuniks olid kompanii võlad kasvanud sedavõrd suureks, et isegi Barnato nendest midagi teada ei tahtnud. Kuulutati välja pankrot. Tuntud autoehitaja vastu tundsid huvi nii Napier kui Rolls-Royce. „W.O.“ oli juba Napieri juures maad kuulamas käinud ja rääkinud järgmist mudelit puudutavatest ideedes. Siis aga selgus, et vahendajat kasutades oli Rolls-Royce teinud kõrgema pakkumise.

  Uus kompanii kandis nime Bentley Motors (1931) Ltd. ja sai Rolls-Royce´i tütarfirma staatuse. Walter Bentley võis küll ettevõttes jätkata, kuid erilist sõnaõigust talle ei antud. Tehas Cricklewoodis müüdi 1932. aastal, järgmisel aga toodi välja Bentley 3.5 Litre, meie tänase loo kangelane. Tegu oli Rolls-Royce´i mudeli 20/25 sportlikuma teisendiga. Seda tehti ajavahemikus 1933-1936.

  Uudistoodet käitas rippklappidega kuuesilindriline töömahuga 3669 cm³. 2 karburaatori SU puhul oli võimsus 105 hj 3750 pöördel minutis. Auto kiirus oli 145-150 km/h. Nõndanimetud Derby Bentley, mida reklaamiti kui vaikselt töötavat sportautot, oli oma piimavennast mitmeti erinev. Seda alates raamist ja silindripeast ning lõpetades hüpoidpeaülekandega spiraalratastega ülekande asemel.

  Käigukast oli neljakäiguline, kaks ülemist käiku sünkroniseeritud. Roolimehhanismis pruugiti tigu ja mutrit, mehaanilised neljarattapidurid varustati servoga. Mõlemad teljed õõtsusid poolelliptilistel vedrudel, hüdraulilised hoobamortisaatorid olid seadistatavad.

  Bentley 3.5 Litre, nagu see kabriolett, ehitati 3200 mm pika telgede vahega. Keskelt läbi kaalus avaauto pisut üle poolteise tonni ja maksis alla 1500 naelsterlingi. Seda oli umbes 300 naela vähem võrreldes Cricklewoodi neljaliitrise mudeliga. Luksusmarkidele rasketel aastatel oli sellest palju abi, seda näitab esimese Rolls-Bentley 1177-ni küündinud arv. Mudelit toodeti, nagu mainitud, 1936. aastani. Selleks ajaks oli „W.O“ firmast lahkunud, et asuda projekteerima autosid Lagondale, suurepärane 12silindrilne sõiduk kaasa arvatud