Taustapildil on Bristol Fighter

Uue sajandi autoehituse tervikpilti pidi ilmtingimata kuuluma erakordsete dünaamiliste omadustega sportauto. Seesuguste kuningaks sai 2001. aasta septembris Frankfurdi autonäitusele välja pandud, 1001 hobujõuga varustatud Bugatti EB 16.4 Veyron.

  Nimetatud 16silindrilise auto arendustöö kestis pikki aastaid ja kulutused olid kolossaalsed. Laiadele hulkadele jäi peaaegu tundmatuks üks teine, Veyroni praktilisuse poolest mäekõrguselt ületav auto. Selle lõi firma, kelle traditsioonide hulka kuulus nimelt madala profiili hoidmine.

  1946. aastast tegutsenud Briti mark Bristol ei omanud müügivõrku, ei osalenud näitustel ega kulutanud reklaamile. Toodang läks niigi kaubaks sõpruskonnas, mis koosnes jõukatest, rahvusvahelise haardega sportlikest nimestest. Bristol oli auto sõidualtile härrasmehele. Algusest peale püüti tagada sõitjateruumi sellised mõõtmed, et ka enam kui meeter üheksakümnesed mehed end mugavalt tunneksid. Sõiduki viimistlusse kuulusid loomulikult Rolls-Royce´i tasemel naturaalnahk ja pehmed Wiltoni vaibad.

  Uus tippmudel Fighter laiendas uue sajandi kolmandal aastal valikut, millesse kuulusid kaheksasilindrilised mudelid Blenheim 3 ja Blenheim Speedster. Kaheteistkümne või enama silindriga originaalmootorist polnud rahavarude puudumisel mõtet isegi unistada. Jäi üle ainus võimalus – soetada võimalikult suuremahuline, kestev ja töökindel Ameerika mootor.

  Parim valik oli 2000. aasta jaanuaris prototüübina näidatud Dodge Viperi kaheksaliitrine V-10 mootor, mille tugevusvaru näis lõputu. Vahemärkusena olgu öeldud, et kahe turbolaaduri abil pigistas Bristol sellest 2007. aastaks välja maailmarekordilise 1026 hj ehk siis 25 hj võrra rohkem, kui oli pakkuda Bugattil. Veel üks fakt, mida peaaegu keegi enam ei mäleta.

  Dodge´i mootor polnud antud kontekstis teab mis võimas, isegi 8,3liitrises variandis pelgalt 506 hj. Fighterile pandud kaheksaliitrine oli 26 hj võrra võimsamgi, pöördemoment oli mõlemal mootoril võrdne - 712 Nm. Viper läks seeriasse 2002. aasta sügisel, Fighter sai müügiküpseks järgmisel aastal. Briti autol oli põhivarustuses 6käiguline manuaalkast, kuid tellida sai ka automaatkasti.

  Terasplatvormile kinnitus iseäranis voolujooneline, alumiiniumist ja süsinikplastist valmistatud kere. Õhutakistustegur oli kärbitud oma klassis rekordilise 0,28ni, sellest siis ka ametlik tippkiirus 340 km/h. Erakordne oli pelgalt 1,34 m kõrge auto puhul selle ruumikus. Väidetavalt leidis endale mugava sõiduasendi isegi kaks meetrit pikk juht. Uksed, muide, avanesid “kajakatiibadena”, nagu legendaarsel Mercedesel.

  Auto kõik rattad olid vedrustatud õõtshoobade paari, keerdvedru ja amortisaatoriga. Kliirens oli piisavalt kõrge, et sujuvalt ületatada “lamavaid politseinikke”. Kaalujaotus oli 48/52. Pidurdamine käis nelja suure (34cm) ketaspiduriga. Hammaslatiga rooliajamile oli lisatud võimendi. Kiirendusvõime jäi pisut alla võimsaima, 620hj mootoriga Ferrari 599 GTB-le, nimelt 4,1 sekundit 3,7 sekundi vastu.

  Arendusraha nappusest hoolimata valmisid mõne järgmise aasta jooksul kaks forsseeritud mudelit. Fighter S-i motor oli timmitud 669 hj-ni ja 787 Nm-ni. Fighter T oma oli, nagu eespool mainitud, seevastu tuunitud võimsuse poolest Bugattit lööma. Njuutonmeetreid kogunes tervelt 1405 Bugatti 1250 vastu. Bugatti tippkiirus oli 407 km/h, Bristol ei käinud välja suuremat arvu kui 360.

  Tuleb tunnistada, et Bugattist kujunes ikkagi tõeline seeriaauto, Bristol Fighteri väljalase jäi seevastu marginaalseks. Väidetavalt oli koguarv kõigest üheksa. Fighter oli auto, mille kohta sobib öelda “haruharva nähtud, aga unustamatu”.