Taustapildil on Cadillac Ciel

Cadillac pole paraku enam ammugi maailmastandard - Standard of the World – millist nimetust tal iseäranis 16-silindriliste jõuallikate evitamise järel enam kui 80 aasta eest täielik õigus kanda oli.

   Teisalt, kui aus olla, pole uue sajandi teine kümnend ka kaugeltki mitte halvim periood 110 aastat vana margi ajaloos. Otse vastupidi – ihalus kunagise liidriseisundi järele on muutunud sootuks selgepiirilisemaks, kui 10 aastat tagasi, mil püüdu tähti haarata esindas unikaalsemaist unikaalsem ideeauto Cadillac Sixteen. Tol autol oli 13,6-liitrine mootor, mis Bugatti EB 16.4 Veyroni 4 turbo poolt ülelaetud kaheksaliitrisega võrselt tuhat hobujõudu välja andis. Aga tegi seda sootuks lõdvemal moel.

   Muidugi ei saa see ülbe ja nihilistlik suund olla jätkusuutlik. Kompromissid on väidetava kliimasoojenemise taustal (või pigem terve mõistuse kutsel) ilmvajalikud ja neid võimaldavad tehnolahendused õnneks täiesti olemas. Täna on Cadillac teel mitte küll esimeseks võrdsete seas, aga ometi esimesse poolde tosinasse, kui praegune süstemaatiline arendustegevus kestab ja tulevikuski piisava rahastuse leiab.

   Ideeautot Ciel esitleti 2011. aasta suvel USA-s Pebble Beachis peetud autokonkursil. Ning see oli oma moodsa, alles 2013. aastal tootmisküpseks kavandatud V-6 tüüpi otsepritsemootoriga (425 hj) hübriidagregaadi koosseisus eelseisvasse, tänasest hoopis mõistlikumasse asjastusse igati sobiv.

   Ciel tähendab prantsuse keeles taevast, järelikult sai seda nime kanda üksnes avaauto. Ning iseäranis avatud see oligi oma absoluutselt puhtajoonelise profiili ja nelja klaasiraamivaba uksega, mis avanesid pealegi vastakuti. Kujustus? Ei, see polnud mitte üksnes Cadillacile uuemal ajal traditsiooniline Art & Science-stiil. Selles kumas lisaks läbi ihalus astuda veel kord Lincolni poolt täpselt pool sajandit tagasi avastatud romantilisele rajale.

   1961. aasta „kastauto“ Lincoln Continental, mida ehitati sedaanile lisaks ka lahtises variandis, läks ameerika sõjajärgse autokujustuse lukku noobleima saavutusena. John Najjari kitsukeses stuudios sündinud šedöövrit tasus korrata, abiks muidugi moodsate aegade antud uued tehnilis-tehnoloogilised võimalused.

   Muide, ka mõlema kõnealuse auto telgede vahe ei erine kuigivõrd, vastavalt 3175 ja 3124 mm Cadillaci kasuks. Lincolni ülendid olid siiski tükk maad pikemad. Ees mahutamaks ära V-8 mootorit ning taga tollast üpris kohmakat katuseajamit. Sel põhjusel oli Lincoln Cadillacist tervelt 22 cm pikem. Lahtisel Lincolnil olid külgedel säilinud keskpiilarite alumised pooled, Cadillacil õnnestus uksi lukustada nende abita.

   Bordoopunases, osalt beeži nahkpolstriga ideeautos leidub neli istet, ehisdetailid on nikeldatud, mitte kroomitud, väärisvineer on lõigatud vanadest oliivipuudest. Klassikaliste autode aega meenutavad sigarikarbike- humidor ja kašmiirivillased pleedid põlvedele tõmbamiseks. Viimaseid ei lähe vast vaja, kui kihutatakse kaksi või siis neljakesi päikeseloojangu ajal California kiirteel nr 1 Monterey poole. Ciel on vastupandamatult romantiline auto romantilistele paaridele.