Taustapildil on Delage D6-70

Eksootiliste prantsuse autode ehitamise esirinnas seisis loomulikult Bu-gatti, aga samalaadset toodangut andsid ka Delage (1905-1953) ja De-lahaye (1895-1954).

  Louis Delage sündis Cognacis 1874. aasta kevadel ja vanemad suutsid anda talle Angers´s paiknenud kõrgkoolis eeskujuliku hariduse. Raudteel töötamisest tüdinenud, otsustas ta end siduda parajasti suurmoeks tõusnud autondusega. Ärivaistu tal oli, näitasid tema tehase esimesed kasulikud le-pingud kerede ja mootorite tarnijatega. Rikkust see talle ei toonud, küll aga Esimese maailmasõja aastad, mil tuli täita suuri tellimusi armeele.

   Delage´d, isa ja poeg nimega Pierre, eemaldusid tehase igapäevasest juhtimisest, seda tegi nende eest Augustine Legros. Delage´ile kuulus loss ja ookeanijaht l´Oasis, seltskonnaelus olid mehed hästi tuntud ja kulutasid in-nukalt raha, mida võinuks ehk rohkem autode arendamisse paigutada.

   Peakonstruktorina töötas Louis Delage´i nõbu Charles Planchon, kes lõi rea väljapaistvaid tänava- ja võidusõiduautosid. Esimeste D-seeriasse kuuluvate autode edust innustatuna otsustati kahekümnendate aastate keskel siseneda luksusautode turusegmendisse. Ära kulusid ka vilunud inseneri Maurice Sainturat´ oskused, kes oli varem töötanud Delaunay-Belleville´i ja Hotchkissi juures. Kuueliitrise mootoriga GL-il oli hobujõude 100-130, moodne X-seotisega raam ja koguni hüdraulilised pidurid. See käeharjutus raha sisse ei toonud, küll aga tõstis margi prestiiži.

   Palgati järgmine konstruktor Maurice Gaultier, kes projekteeris 1929. aastaks esimese kaheksasilindrilise auto. Mudeli D8 võis tellida kas 120- või 145hj variandis. Alusvanker oli tõepoolest õnnestunud ja riigi parimad kere-firmad kiirustasid seda elegantseimal moel rüütama. Tõsi, majanduskriisi aastatel oli neid kalleid autosid raske müüa ja kasumit teeniti vähe.

   Arvukate ilukonkursside võitmisest hoolimata kahanes aastatoodang kriisieelsega võrreldes peaaegu kahekordselt, kahe tuhandeni. Müügi elav-damiseks tuli välja töötada uued väiksema töömahu ja kuue silindriga autod.

  Enamgi veel, silindri läbimõõt ja kolvi käik unifitseeriti ja hakati ehitama koguni neljasilindrilisi autosid. D4 kuulus pooleteiseliitriste klassi.

   Raha kokku hoida püüdes mindi unifitseerimisega siiski üle piiri, näi-teks ei olnud kuuesilindrilisele mudelile paras peaülekanne piisavalt tugev kaheksasilindrilisele, aga neljasilindrilisele oli see liiga raske ja kallis.

   Kunagi ammu firma heaks töötanud insener Arthur-Louis Michelat palgati taas ja mees töötas välja kolm uut kuue- ja kaheksasilindrilist mudelit. Nood lisati Gaultier´ looduile ja valik sai nüüd tõeliselt mitmekesine. Paraku olid Delage´i rahavarud ammendatud ja võlausaldajad koputasid uksele. Jõukas autokaupmees, kes esindas Pariisis muuhulgas ka Delage´i, os-tis margi nime ja pankrotivarad 1935. aastal kahe miljoni frangi eest. Peagi selgus, et ta ei suuda autotehast majandada ja müüs selle Delahaye´le. Delage´i nime all müüdavad autod pandi edaspidi kokku peamiselt

  Delahaye komponentidest. Siiski, Michelat´ uus kuuesilindriline (D6-60, D6-70, D6-75) pidas vastu kuni 1953. aastani. Lisatud fotol näeme 1936. aasta mudelit Delage D6-70. Selle auto 3150mm telgede vahega alusvankrile kinnitatud 2,73liitrine jõuallikas arendas 90 hj. Neljakäiguline käigukast Cotal omas muidugi eelvalitsa, kõik rattad olid vedrustatud põiki asetsevate lehtvedrudega, pidurdati neid hüdrauliliste trummelpiduritega.

   Kabriolettkere ehitas Boulogne-sur-Seine´s tegutsenud firma Figoni et Falaschi (1923-1951), Prantsusmaa kuulsaimate sekka kuulunu. Giuseppe Figoni oli itaallane, kelle vanemad viisid kolme aasta vanuses Prantsusmaale.

  Tosina aasta vältel oli firma nimi Carrosserie Figoni, Toskaana ärimehe Ovi-dio Falaschi nimi lisati 1935. aastal, kui ta oma raha ettevõttesse paigutas.Selle kabrioleti omapäraseim osa on kolmel moel seatav pehme katus.