Taustapildil on Delage D8S

Prantsusmaa kuulsaimate automarkide hulka arvatav Delage sündis kümme aastat pärast Delahaye´d ja aasta hiljem Delaunay-Belleville´ist. Kõik kolm sulgesid uksed aastatel 1948-1954.

  Kuulsaim kõigist, Bugatti, pidas ametlikult vastu 1956. aastani, kuid oma viimased autod ehitas siiski neli aastat varem. Sestap võib öelda, et hunnitu nelik oli viiekümnendate keskpaigaks areenilt lahkunud. Samal ajal asutatud Facel Vega sai võimalikuks tänu küllaltki odavatele Ameerika mootoritele, aga nimelt nende tõttu ei võinud vastset luksusmarki pidada uhke traditsiooni täisväärtuslikuks jätkajaks.

  Peugeot´ juures autondusega põhjalikult tutvunud Louis Delage (1874-1947) asutas oma firma Pariisi eeslinnas koos Augustin Legros´ga. Tegu oli tillukese töökojaga, kus esimene ühesilindrilise De Dioni mootori ja kolmekäigulise käigukastiga autovanker kokku pandi. Edukas esinemine Pariisi autonäitusel tõi rea tellimusi, mille alusel oli võimalik saada esimene, 150 000 frangi suurune pangalaen.

  Seeriatootmine algas 1906. aastal hoones, mis pigem suurt küüni meenutas. Kohe mindi ka autovõistlustele, kus saavutati teatavat edu. Tekkis julgus Levallois´sse uus 2000 ruutmeetrise pinnaga tööstushoone ehitada, kuhu jäädi pidama järgmiseks viieks aastaks. Mootoreid tarnis nüüdsest ka Ballot, aga need olid ehitatud Delage´i jooniste järgi.

  Maailmasõja eel olid tootmises 12- ja 16hobujõulised mudelid, aga sõjajärgsed plaanid nägid ette pühendumise üheleainsale mudelile, mille aastatoodang loodeti kasvatada kolme tuhandeni. Uueks peainseneriks nimetati Delage´i nõbu Charles Planchon, kellelt pärinevad pea kõik järgmised margile tuntuse toonud tänava- ja võistlusautod.

  Kahekümnendate algul konstrueeris ta nii külg- kui rippklappidega 2,1 liitrised mootorid. Neid D-seeria autosid õnnestus 1928. aastani müüa lausa üle 14 tuhande

  Esimese kuueliitrise mootoriga luksusauto autoriks oli varem Hotchkissi juures töötanud Maurice Sainturat. Baasmudeli võimsus oli sellel 100, sportlikel 130 hj. Neid kalleid autosid suudeti müüa vaid sadakond ja projekt oli selges kahjumis, seevastu margi autoriteedile mõjus ettevõtmine hästi. Edaspidi tegeldi väiksemate 2,2-3,2 liitriste kuuesilindriliste jõuallikatega. Nimetatud tulid Maurice Gaultier´ joonestuslaualt, samuti ka esmaklassiline neljaliitrine kaheksasilindriline.

  Kahesa silindrit oli muide ka kõigest pooleteiseliitrisel, insener Lory loodud GP-autol, mille veerelaagrite küllane mootor arendas tolle aja kohta tavatul 8000 pöördel minutis tervelt 170 hj. Aastatel 1926-1927 võideti selle autoga kuus Suurt auhinda.

  Gaultier´ mudelit D8 tutvustati 1929. aasta Pariisi autonäitusel. Mootoril olid alumiiniumist ja malmist kombineeritud kereged kolvid. Võimsuse sai 120 hobujõult „äkilisema“ nukkvõlli ja muude võtetega lahedasti 145 hj-ni tõsta. Forsseeritumatele autodele omistati indeksid D8S ja D8SS. Kerge kerega varustatud sõidukid tegid vähemalt 160 km/h. Sellele Delage´i alusvankrile ehitasid silmapaistvalt ilusaid keresid kõige võimekamad firmad, näiteks Chapron, Letourneur et Marchand ning Fernandez et Darrin.

  Ilukonkurssidel pidevalt auhindu võitvat Delage D8 tellisid rikkad ja kuulsad inimesed Prantsusmaal ja mujal. Tegelikult küsiti nende elegantsete autode eest vähem kui nad väärinuks ja Louis Delage ei teeninud šassidelt nimetamisväärset kasumit. Majanduskriis kahandas müügivõimalusi, mis kolme-nelja aastaga vähenesid kahekordselt. Mark vajanuks D8 kõrvale hädasti odavamat autot.

  Meie piltidel on kujutatud sportlaslikule omanikule hästi sobivat kerget D8S Sports Tourerit. Madal sihvakas kere ja laia tuuleklaasi puudumine vähendasid õhutakistust ja kiirus võis ulatuda 170 km/h-ni. Tollastel katsetel saavutas selline Delage 100 km/h paigalt vähem kui 15 sekundiga. Sports Tourer sobis nii igapäevasteks sõitudeks kui klubitasemel peetud võidusõiduks. Konkreetne eksemplar ehitati 1934. aastal Austraalias elanud kliendile ning on täna eeskujulikult ennistatuna väärt umbes 300 000 dollarit.

  Projekteeritigi terve rida hulga odavamaid autosid, kaasa arvatud pooleteiseliitrised neljasilindrilised, aga nende müügist saadu ei katnud arendus- ja toomiskulusid. Koostude unifitseerimine 8, 6 ja 4 silindriga autode vahel andis küll mõningase efekti omahinna alandmisel, aga oli tehnikapoolelt vaadatuna vildakas lahendus. 1935. aasta kevadel tabas firmat pankrot.

  Pariisis margi esindajaks olnud Walter Watney maksis pankrotivarade eest kaks miljonit franki ega hoomanud, et ei suuda tõhusaks arenguks piisavalt investeerida. Tal õnnestus ostetu Delahaye´le edasi müüa, kes sulges küll Courbevoie tehase, kuid jätkas Delage´ide ehitamist (osalt omaenda komponente pruukides) oma tehases. Louis Delage´ile säilitati koguni koht direktorite nõukogus.

  1939. aasta tippmudeliks kujunes 4,7liitrine kaheksasilindriline D8 120, mille mootor saadi kuuesilindrilisele Delahaye 135-le kahe silindri lisamisega. Alusvankri hind oli poolteist korda kallim kui vastaval Delahaye´l, aga nende väike arv ei kompenseerinud nähtud vaeva.

  Pärast sõda jätkati Delage D6 väiketootmist ja isegi valmistati uue tippmudeli D-180 katseekemseplarid, aga seeriasse seda parimale Delahaye´le konkurentsi pakkuvat autot ei lastud. Arvatavalt toodeti aastatel 1946-1953 kokku mitte enam kui 120 Delage´i.