Taustapildil on Delaunay-Belleville

Järjekordsesse kümnendisse astumise puhul tekkis mõte, et kuna autonduse levimine sai alguse aastast 1900, on läbimurdest möödunud juba kaksteist kümnendit. Neid esindama valime sel aastal eeskätt vähe tuntud, aga väärikat marki autod. Miks mitte alustada Venemaa viimase tsaari Nikolai II lemmikmargist

  Marginimi Delaunay-Belleville (St Denis, Seine) oli kokku pandud laevainseneri Louis Delauney (1844-1912) ja eduka aurukatelde tootja Belleville omadest. Edukuse mõõduks oli näiteks Briti Admiraliteedi varustamine eriti suurte, sõjalaevadele sobivate kateldega. Kasumlikus firmas tegutses sajandivahetusel oma tuhatkond töötajat. Raha oli piisavalt, et asutada autodega tegelev haru. Autode ehitamise kogemuse puudusest saadi üle sel moel, et palgati varem Benzi juures töötanud insener Marius Barbarou. Tema töö vilju sai esmakordselt näha 1904. aasta lõpul peetud Pariisi autonäitusel.

  Esimesi Delaunay´sid käitasid neljasilindrilised mootorid, mida pakuti võimusvahemikus 16-30 hj. Valik kasvas kolme aastaga viie nelja- ja kahe kuuesilindrilise mudelini. Parajasti oligi kuuesilindrilistele jõuallikatele ülemineku tipphetk. Väidetavalt ehitati terves ilmas 1908. aasta paiku tervelt 80 marki kuuesilindrilisi autosid. Ajavahemikus 1909-1911 pakuti gammat, mis algas kümnehobujõulisest kuuesilindrilisest töömahuga 2564 cm³ ning lõppes 11 840cm³ superautoga. Tippmudeli indeks oli SMT (Sa Majeste le Tsar) põhjusel, et nimelt Venemaalt tulnud tellimuse alusel projekteeriti see erakordselt võimekas auto. Tehti neid vähesel arvul, aga mõned eksemplarid müüdi ka mujale kui Venemaale. SMT oli viimane kettülekandega Delaunay.

  Margi tehniliste eripärade hulka kuulusid näiteks dubleeritud, eraldi pedaalidelt käitatavad transmissioonipidurid, mis lisati tagaratastele toimivatele, pidurihoovalt rakenduvatele rattapiduritele. Mootori käivitamiseks kasutati suruõhukompressorit, mis täitis raamile kinnitatud ballooni umbes 13baarise rõhuga. Tsaari 70hj limusiinil aitas kompressor kergitada autot rattavahetuseks pneumaatilise tungraua abil, samuti pumbata õhkrehve.

  Autode kujustuse oluliseks elemendiks oli radiaatoriümbrise väljanägemine. Delaunay valgevasest ümbris oli täiesti rõngakujuline, samuti kapott. Mõlemaga viidati firma kui aurukatelde ehitaja juurtele. Kvaliteetautodele pühendunud mark eelistas ehitada suuri kabriolette, limusiine ja landolette, kuid võõrad polnud ka vähesed rodsterid. Siiski, sportlikud ambitsioonid puudusid ja võistlustel ei osaletud mitte enne 20. aastate saabumist. Masstootja see mark küll ei olnud. Näiteks meie piltidel kujutatud 1909. aasta mudelit IA6 tehti kõigest 185 eksemplari.

  Sõidukil oli 2,6liitrine kuuesilindriline mootor. Prantsusmaal, muide, võttis kuuesilindrilise jõuallika esimesena kasutusele nimelt Delaunay-Belleville. Kuulsas Brewsteri kerefirmas USA-s ehitati alusvankrile hobusõidukite aega meenutav kere, mida kutsutakse Victoriaks. Sellisel kerel pole uksi, aknaid ega küljekardinaid. Isegi härrasrahva kaitstus vihmahoo puhul jääb küsitavaks. Sohver, nagu ka hobuvankri kutsar, oli loomulikult täiesti kaitsetu.

  Selle eksemplari käekäik oli tema harulduse vääriline. Neljakümnendatest aastatest alates oli auto tunnustatud USA erakogudes, mis kuulusid George Watermanile, Burt Upjohnile ning Jay ja Berta Leonile. Viimased lasksid auto 1983. aastal restaureerida ning seda näidati Pebble Beachi autokonkursil. IA6 jõudis oksjonisaali läinud aasta kevadel ja nn valgevaseajastu ühe esinduslikema sõidukina müüdi 196 000 dollari eest.

  Ehkki kõnealust mudelit toodeti väga vähe, olid näiteks mudelid H ja HB kordades edukamad. Nende koguarv küündis 2227-ni aastatel 1904-1914 ehitatud 7576-st Delaunay´st. Margi asutaja suri 1912. aastal ja peakonstruktor Barbarou lahkus Lorraine-Dietrichi juurde. Margi allakäik kahekümnendatel oli vältimatu. Enam eales ei võetud seda kui võrdväärset Hispano-Suizale, Rolls-Royce´ile ja Isotta Fraschinile. Kui saabus majanduskriis, polnud enam raha originaalsete mootorite arendamiseks, lahendus leiti neljaliitrises kaheksasilindrilises mootoris Continental. Hiljem lisati pika käiguga variant Mercedes-Benzi mudelilt 200. Sõjaeelse mudeli RI6 edasiarendusega püüti 1946. aastal jätkata, aga kahe aasta jooksul suudeti monteerida kõigest 14 autot.