Taustapildil on Flanders Model 20

Alanud aasta kuupiltide valiku paneme kokku eeskätt automarkidele mõeldes, millest vähe kuuldud on, aga nii mõnelgi puhul üldse mitte. Everitt-Metzger-Flanders Company Detroidis Michiganis kuulub selgelt viimaste hulka, aga tema roll oli kordades olulisem, kui ta nelja-aastane eksistents oletada lubab.

  Esmaklassilise tootmise organisaatorina Ford Motor Company käima lükata aidanud Walter Flandersi lahkumine 1908. aasta aprillis oli tollele perioodile iseloomulik – iga võimekas mees hoomas ju võimalust piirituna tunduval mängumaal tohutut edu ja rikkust saavutada. Askeetlikule Henry Fordile olnud väidetavalt vastukarva ka Flandersi keskmisest tõsisem huvi sigarite ja viski vastu. Koos Barney F. Everitti ja William E. Metzgeriga asutas Flanders firma E-M-F, mis paraku libises õige pea Studebakeri valdusse.

  Studebaker, olgu öeldud, asetus turul 1911. aastal koguni teiseks numbriks Ford Motori järel. Seda tänu ambitsioonikusele tehaste ja markide kokkuostmisel. Flanders ja E-M-F olid Studebakeri odavad margid hinnavahemikus 900-1300 dollarit, Tincher seevastu maksis 5000 dollarit ega pidanud kuigi kaua vastu.

  1911. aastal tehti näiteks 30hobujõulist mudelit E-M-F 17 000, aga väiksema ja pisut odavama kahekümnejõulise Flandersi koguarv küündis perioodil 1910-1913 31 500-ni. Maailmasõja eelsel kümnendil olid mõlemad väljapaistvad arvud, kuni Ford Model T uskumatu edu kõike olnut varjutas.

  Flanders Model 20, mõeldud konkureerima T-mudeliga, oli lihtsakoeline sõiduk. Neljasilindrilise mootori silindri läbimõõt oli vaid kolme millimeetri võrra väiksem ta kolvikäigust. Jõuallika ja esialgu kahekäigulise käigukasti vahele oli pandud koonussidur. Kolmas käik lisati 1911. aastal. 1909. aastal hakati baasmudelit müüma pelgalt 750 dollari eest, mis oli kümnendiku võrra odavam kui nõuti Fordi eest. Kui Fordi tehas hoo sisse sai, hakkas ettevõte süstemaatiliselt hinda alandama. Flanders, vastupidi, pidi toimetulekuks hinda tõstma.

  Flandersitel olid kahel esimesel aastal üksnes lahtised, kahe- või neljaistmelised kered. 1911. aasta valikusse lisati kolmeistmeline kupee ja neljaistmeline Suburban. 1912. aasta mudelite telgede vahet pikenadati 2 tolli võrra, 102 tolli elik 2590 mm-ni. Mudel Runabout (ka Speedster või Racer) meie piltidel oli valiku kergeim ja lihtsaim. Keret sõidukil nagu õieti polnudki. Raamile laoti kapotiga kaetud mootor, tükike põrandat, korvistmete paar, kütusepaak ning tööriistakast.

  Mootori töömaht võrdus 2537 cm³-ga. Tänapäeval on kummaline näha jõuallika vasakule küljele kinnitatud nelja väljalasketoru juppe, mis vaid mõne sentimeetri võrra kapotist läbi ulatuvad. Vedrustus, ees täiselliptiliste ja taga poolelliptiliste vedrudega, oli ajastule iseloomulik. Auto eelviimane omanik Paul Teutul juunior kiitis Speedsteri sõiduomadusi, kui müüs unikaalse sõiduki 2017. aasta sügisel 28 600 dollari eest.

  Auto varasemate omanike hulgas oli ka maailmakuulus Harrah´ autokollektsioon Renos (Nevadas). Mingil hetkel kuulus hunnitusse, enda alla neli hektarit võtvasse kollektsiooni kolm 1912. aasta Flandersit, kõnealusele Racerile lisaks veel Roadster ja Suburban.

  Walter Flanders kui Studebakeri kaastööline ei õigustanud talle pandud lootusi – liiga palju oma ajast pühendas ta mootorratta ja elektriauto väljaarendamisele. Lahkuminek toimus millalgi 1912. aasta lõpul. Mootorrattaid valmistati siiski 2500 ringis, aga plaanitud 3000 elektriauto asemel õnnestus neid müüa alla saja. Aastatel 1913-1914, kui firma Flanders Electric oli läinud uue omaniku valdusse, pandi täiustatud elektriautosid kokku vaid üksikuid.

  Flandersi nime all müüdi 1913. aastal muide ka kuuesilindrilist autot, mille debüüt leidis aset jaanuaris toimunud New Yorgi autonäitusel. Flanders Six oli tegelikult varasema mudeli E-M-F edasiarendus, aga ei saanud sellestki asja. Mudel tuli ohvriks tuua korrastustöö käigus, mida General Motorsi eeskujul üles ehitada loodetud autokonglomeraat United States Motor Company vältimatult vajas. Ellu jäi muide üksainus mark nimega Maxwell. Maxwell ehitas 1917. aastal 75 000 sõidu- ja 25 000 veoautot.