Taustapildil on Ghia L 6.4

Ameerika suurtööstusel on viiekümnendatest aastatest Lincolni erimudeli Continental Mark II ja Cadillac Eldorado Broughami näol pakkuda kaks näidet sellest, kuidas tegutseti Euroopa luksusautoehitusega igas mõttes samal tasandil.

  Teise maailmasõja eelsel aastakümnel, kui lisaks mainitud markidele arenesid jõudsalt veel teisedki sama mainekad, näiteks Pierce-Arrow ja Packard, polnud konkurentsivõime probleemiks. Parimad Ameerika autod edestasid Euroopas ehitatud analooge suuremahuliste 12- või koguni 16silindriliste mootorite, mõnel puhul ka jõuülekannete ja veermike uudsete lahenduste poolest.

  Kuulsates kerefirmades, seal hulgas Euroopa omades valminud eksklusiivsed kered olid võrdväärsed nendega, milles sõitsid Rolls-Royce´ide ja Hispano-Suizade omanikud. Sellisele tasemele ihkasid tagasi mitte üksi Lincoln ja Cadillac, kellele olid neis uutes oludes tühisel arvul ehitatavad erimudelid tegelikult äärmiselt tülikad ega tootnud kasumit. Kunagise hiilguse taastamisest unistasid aga veel mitmedki autoentusiastid.

  Eugene „Gene“ Casaroll oli Detroidi ärimees, kes oli varanduseni jõudnud tuhandete Chrysleri autode monteerimistehastest diileriteni toimetamisega. Autoehitusega sidus teda veel teinegi liin. Nimelt oli tema firma Dual Motors sõja ajal armeele eriotstarbelisi, kahe mootoriga varustatud vedukautosid ehitanud. Chrysler Corporationis toodetud mootorit, käigukasti, raami ja veermikku soovis ta oma luksussõidukil pruukida.

  Milline too auto välja pidi nägema oli talle selge varsti pärast seda, kui Itaalia kerefirma Ghia oli Chryslerile 1953. aastal ehitanud kauni ideeauto Firearrow. Chryslerigi, nagu General Motorsi ja Ford Motori mõtted keerlesed tol perioodil sportlike ja sportautode ümber. Aastatel 1951-1955 laskis Chrysler ehitada sedalaadi ainueksemplare üle tosina, hulgas neli erinevat Firearrow nime kandvat Dodge´i.

  Võib koguni kujutleda, et Chrysler tundis teatud kergendust tõsiasjast, et keegi kõrvaline tekkinud kahemõttelise situatsiooni lahendas. Casaroll võttis endale priitahlikult erimudeli edendaja ja turustaja rolli, mille tehnikapoolt ometi Chrysleriga seostada sai. Kõigepealt valmis 13 prototüüpi, mille sõitjate- ja pakiruumi oli Firearrow´ga võrreldes suurendatud.

  Aluseks võeti 115tollise (2920 mm) telgede vahega Dodge´i raam ja veermik, mis saadeti Itaaliasse. Ghia ehitas raamile kere, mille viimistluse kvaliteedile pöörati erilist tähelepanu. Näiteks domineeris interjööris kallis Connolly naturaalnahk. Mootor ja jõuülekanne kinnitati autole Dual Motorsi tehases Detroidis. 1956. aastal arendas V-8 skeemiga mootor 230 hj, aga peagi kasvas võimsus 260 ja isegi 285 hj-ni.

  Plaanist ehitada igal aastal umbes 150 Dual-Ghiat asja ei saanud. Kolme aastaga valmis kokku (mainitud prototüübid kaasa arvatud) 117 kabrioletti. Neist kaks ehitati ümber hartopkupeedeks. Chrysler Corporationi agregaate kasutati ka samal perioodil Prantsusmaal ehitatavail Facel Vegadel ja autod olid samas hinnaklassis, mis jäi 7000-8000 dollari vahemikku.

  Facel oli Dualist tükk maad edukam, tema esimese, FV-seeria autosid tehti üle 350, rääkimata järgmisel kümnendil valminud umbes 800 autost. Võimsama mootori tõttu oli „prantslane“ ka kiirem, umbes 220 km/h Dual-Ghia 200 km/h vastu. Kiirendusvõime oli „ameeriklasel“ 230 kg võrra kergema kaalu tõttu siiski parem – 8,5 sekundiga „sajani“.

  Oli õige ootuspärane, et nõnda vähesel arvul toodetud ilusad lahtised autod näiteks California filmirahva ja meelelahtustööstuse esimese suurusjärgu tähtede tähelepanu köitsid. Klientide seas olid peagi Frank Sinatra, Peter Lawford, Dean Martin, Lucille Ball ja teised. Mõned neist ostsid hiljem veel teisegi eksemaplari. Casaroll laskis oma autot reklaamida lausa ulakalt: „Rolls-Royce on neile, kellele Dual-Ghia soetamine üle jõu käib.“

  Olgugi et kvalifitseeritud tööjõu tunnihind Itaalias oli häbemata odav, kujunes iga Dual-Ghia omahind liiga kõrgeks. Alusvankri saatmine Itaaliasse, mootorita autode ülevedu USA-sse, mitut laadi maksud, kulud Dual Motorsi tehases, reklaam ja turundamine läksid kokku sedavõrd kalliks, et väidetavalt maksis Casaroll igale eksemplarile pisut peale. 1958. aastal otsustas ta projektile joone alla tõmmata.

  Mõte Ameerika unikaalseimate sõidukite ehitaja staatusest ei jätnud teda ometi maha. Tal polnud muude äride allakäigu tõttu lihtsalt enam vahendeid kalli hobiga tegeleda. Dual Motorsi asepresident Paul Farago ei andnud ikkagi alla: ta laskis Ghial ehitada teise põlvkonna prototüübi, millel oli sama pika telgede vahega kupeekere.

  Chrysler oli 1960. aastal üle läinud kandekeredele, neid auto aluseks võtta enam ei saanud. Mootoriks polnud sel puhul kuulus Hemi. Kasutati hoopis 383kuuptollist (6,28liitrist), kiilukujuliste põlemiskambritega kaheksasilindrilist jõuallikat võimsusega 335 hj. Käigukast oli kolmekäiguline – automaatne TorqueFlite. Esiratastele pandi ketaspidurid.

  Mudel sai indeksi L 6.4, milles täht viitas luksusele, arv aga mootori töömahule. Sõnast Dual margi nimes loobuti, sest Casarollil erilist rolli enam asja juures polnud. Tema järgmiseks unistuste autoks sai hoopis Chrysleri disainidirektori Virgil M. Exneri loodud moodne Duesenbergi prototüüp (1966), mida käitas Chrysleri 440kuuptolline V-8 võimsusega 425 hj. Baashinnaks määrati 19 500 dollarit, aga seeriasse see auto ei jõudnudki. Samuti ebaõnnestus visionääridel margi Stutz taaselustamine.

  Farago eestvedamisel loodud sõiduki ehitamine läks eriti kalliks, kuna see nõudis originaalset kandmikku. Hind määrati vastav – 13 500 dollarit. Arvestades tõsiasjaga, et ehitati kõigest 26 eksemplari, jagunes peagi tööta jäänud rakistepargi hind neile vähestele ning kasumilikuks ei saanud see projekt samuti osutuda. Uus auto oli Dual-Ghiast loomulikult kiirem, aga paarsada kilogrammi raskem, pehmema vedrustusega ja juhitavuse poolest mõnevõrra ebamäärasem.

  Eugene Casarolli kohta tuleb öelda, et mees pidas väärikat võitlust oma võib-olla isegi teostamatu unistuse nimel ja seetõttu kuulub talle koht Ameerika autoehituse ajaloos. Kupee Ghia L 6.4 hind on tänavusel autooksjonil küündinud pea 600 000 dollarini.