Taustapildil on Hispano-Suiza

„Kaheraudseid“ nimesid kandnud luksusmarkide absoluutsesse tippu kuulusid omal ajal ka kaks vaestes riikides sündinut – Hispano-Suiza Hispaanias ja Isotta Fraschini Itaalias. Esimene, avanud 7 aasta möödudes Barcelona tehasele lisaks ka teise, aga hoopis Prantsusmaal, Levallois-Perret´s Seine´i departemangus, muutus veelgi rahvusvahelisemaks ja sisukamaks. Isotta tegutses aastatel 1900-1949, Hispano seevastu Hispaanias ajavahemikul 1904-1944 ning Prantsusmaal aastatel 1911-1938.

  Hispaania esimese auto, kahesilindrilise La Cuadra (1900) konstrueeris välismaalane, nimelt šveitslasest insener Marc Birkigt, kelle jõukad hispaanlased kapten La Cuadra ja Domingo Tàmaron Barcelonasse meelitasid. Nagu arvutud algajad autoehitajad kõikjal maailmas, lõpetas seegi mark oma tegevuse väga kiiresti, kuid tänu Castro nimelisele metseenile suutis tuumik kõige raskemad ajad üle elada ning 1904. aasta suvel moodustati Sociedad Hispano-Suiza, Fabrika de Automoviles. Birkigti joonestuslaual sündisid nüüd juba kuuesilindrilised autod mootorite töömahuga 6,2 ja koguni 10,3 liitrit.

  Hispaania ainsal automargil polnud keeruline võita Hispaania noore autosõiduhuvilise monarhi Alfonso XIII poolehoidu. Esimene ajalukku läinud mudel Type 15T sai rahvusvaheliselt üldtuntuks kui Alfonso Hispano-Suiza. Valitseja armastas kihutada kiiresti ja kaugele. Räägitakse, et paljudel puhkudel oli parem, kui kuninganna sõidu tegelikest eesmärkidest teada ei saanud…

  Sel sportlikul autol oli reasneljane jõuallikas töömahuga 3620 cm³ ja võimsusega 64 hj, paljukettaline sidur, kolmekäiguline käigukast, teo ja sektoriga roolimehhanism, transmissioonipidur ja tagarattapidurid. Hiljem võeti kasutusele neljakäiguline käigukast. Sõiduk oli saadaval nii lühikese kui pika telgede vahega.

  Alfonso mootoril oli T-kujuline silindripea ja eraldi nukkvõllid sisse- ja väljalaske tarvis. Toodeti muide ka ühe ülanukkvõlliga varustatud mootoreid 16 ja 30 maksuhobujõu klassis, need leidsid koha taksoteenistuses hea eduga läbi löönud autodel. Osa T-mootoreist said endale 1914. aastal neli klappi iga silindri peas. Sõja eelõhtul valmis lisaks ligemale kolmeliitrine ülanukkvõlliga mootor. 1921. aastal peaaegu 3,1liitriseks kasvatatuna käitas see mudeli T.16.

  Marc Birkigt oli elupaigaks valinud Pariisi ja arendustegevus koondus Prantsusmaale. Seal projekteeriti uusi autosid ja komponente nii Prantsusmaal kui Hispaanias tegutsevate vabrikute tarvis. Prantsusmaal kolis tehas üle samas departemangus asuvasse paika nimega Bois-Colombes. Hispano suurepäraste lennukimootorite masstootmine mitme riigi arvukates tehastes tõi kustumatu kuulsuse ka väljaspool autoringkonda. Kui sõda lõppes, jäi nende koguarv pisut alla 50 000. Nimetatud mootorite osa sõja võitmises oli hoomatav.

  Oli üsna selge, et kuulsalt margilt oodati esmaklassilisi, maailma paremikku kuuluvaid autosid. Sellise projekt jõudiski joonestuslaudadele 1918. aasta novembris, aga kuna lahendused olid selleks ajaks juba põhjalikult läbi mõeldud, käis ideede vormistamine kähku. Esimese prototüübi katsetused algasid juba 1919. aasta mais. Mudel H6 oli tõeline šedööver, ületades Rolls-Royce´i selleks ajaks iganenud Silver Ghosti igas suhtes. Tegu oli suure autoga, mille telgede vahe küündis 3,7 meetrini ja šassii kaalus 1450 kg. Kuuesilindriline reasmootor sai silindrivalemi 100x140 mm puhul töömahuks 6594 cm³. Lausa unikaalsed olid auto servopidurid, millele Rolls-Royce peagi litsentsi ostis.

  Alumiiniumplokki olid kruvitud legeeritud terasest silindrihülsid, väntvõll lõigati välja tohutust terasekamakast ja pandi pöörlema seitsmel massiivsel raamlaagril. Solexi eritellimuse alusel tehtud karburaatorist saabuv küttesegu süüdati küünalde paariga igas silindris. Alustuseks oldi rahul 120 hobujõuga 2600 pöördel minutis, hiljem järgnesid mudelid H6B ja H6C, ehitati kaheksaliitriseid teisendeid võimsusega 180 hj. Tippkiirus ulatus sel puhul 155 km/h-ni, kuigi pruugiti standardset peaülekannet. Selle põlvkonna autode koguarv ulatus 2158 eksemplarini. Kered ehitati mitme riigi kõige kuulsamates firmades. Nimetagem valiku neist: Franay, Kellner, Pourtout, Binder, Chapron, Pinin Farina, Stabilimenti Farina, H.J.Mulliner, Barker. Tootmine lõppes aastal 1933.

  Kolmekümnendate algus oma majandussurutisega oli luksusmarkidele reeglina raske, aga Hispano-Suiza oli selleks ajaks suutnud üles osta samuti väljapaistvate autodega kuulsaks saanud Prantsuse firma nimega Ballot, mille paremaid lahendusi võeti samuti kasutusele. H6C järglasele tuli mõelda enne, kui mudel aegub. J12 (ka T.68) tootmist alustatigi 1931. aasta sügisel. Sellel oli V-12 mootor. Plokk oli taas alumiiniumist, nukkvõll asetses keskel ja käitas rippklappe. 9,2liitrise töömahu puhul polnud imestada, et võimsus 220 hj ületas kõiki teisi marke, Duesenberg välja arvatud. Nagu oleks sellest veel vähe olnud, lisati kümnendiku võrra pikema kolvikäiguga teisend, millega töömaht kasvas 11,3 liitrini ja võimsus 250 hj-ni. Ehitati tervelt nelja erineva telgede vahega eksemplare, kokku tehti neid aga kõigest 114.

  Ballot´ mudel HS 26 asendati kuuesilindrilise Hispanoga, mille mootorilahendused pärinesid kaheteistsilindriliselt, samuti silindrivalem 100x110 mm, mis andis 5181cm³ töömahu. Võimsus oli tubli 125 hj 3200 pöördel minutis. Raami konstruktsioon oli sarnane J12-le, aga uusim mudel kaalus sellest keskelt läbi 225 kg vähem. Ka neid suurejoonelisi sõidukeid tehti küllaltki vähe, nimelt 204, kuni tootmine 1938. aastal lõppes. Auto oli suuteline sõitma tundide kaupa kiirusega 130 km/h, mis tollast mõõdupuud arvestades olnuks ka tippkiiruseana tubli näitaja.

  Ütlematagi on selge, et kallid alusvankrid kandsid taas parimate kerestajate loomingut. Meie piltidel oleva 1935. aasta kabrioleti K6 kere valmis näiteks väikeses ettevõttes nimega Carrosserie Brandone (Cannes). Firma ehitas reeglina kõiki keresid vaid ühe eksemplari, aga need olid tõesti kaunid ja võitsid küllalt sageli Lasuurrannikul ja mujal peetavaid autokonkursse. Polnud mingi erand ka see kabriolett, mis krooniti 1936. aasta kevadel Cote d´Azure´i konkursi võitjaks Prantsuse kerefirmade arvestuses.

  Auto müüdi 1935. aasta mais arvatavalt Põhja-Ameerikas elavale abielupaarile, hiljem rändas sõiduk tagasi Prantsusmaale, kõigepealt Lyoni ja sealt Villeurbaume´i. Seejärel veetis kaunitar aastakümneid Ameerika Ühendriikides, kuuludes tuntud kollektsioonidesse ning olles välja pandud Pebble Beachi autokonkursile aastatel 1986, 1991 ja 1999. Kahel korral platseerus kabriolett seal oma klassis teiseks, samuti võitis Alec Ulmanni auhinna parima Hispano-Suiza eest 1999. aasta konkursil. Auto hinnaklass on kaks miljonit dollarit.