Taustapildil on Hudson Super-Six

Hudson Motor Car Company tegutses Detroidis aastatel 1909-1954, seejärel aga veel kolme aasta vältel kui üks American Motorsi tootemarke.

  Kui keegi arvab, et mark sai nime Hudsoni jõe järgi New Yorgi ja New Jersey osariikide piiril, siis tuleb tal pettuda. Asi on sootuks proosalisem. Kaupluseketi omanik Joseph L. Hudson polnud küll autohuviline, aga kuna tal leidus parajasti vaba raha, otsustas ta seda paigutada tuure koguvasse ja kasumlikkust tõotavasse autoehitusse.

   Hudson andis raha ja margile nime, organiseerimine jäi tõsise autoentusiasti Roy D. Chapini kanda. Chapini sõber Howard E. Coffin oli tolleks ajaks juba vilunud autoinsener. Teada on ka kuupäev, mil esimene seeriaauto monteeriti – 3. juuli 1909. Chapini võimekust tõestab asjaolu, et kuue kuuga suudeti ehitada umbes 1100 sõidukit, aga 1910. aasta tulemus – 4556 autot – seadis margi USA tootjate edetabelis 11. kohale.

   Kahekümnendatel aastatel keskendus mark üheleainsale jõuallikale. Selleks valiti pikakäiguline (3,50“x5,00“) reaskuuene töömahuga 4,73 liitrit. Mootor paistis silma nukkvõlli vaikselt töötava ajamketiga firmalt Morse ning alumiiniumkolbidega. Väntvõllide staatiliseks ja dünaamiliseks tasakaalustamiseks võeti kasutusele efektiivne meetod.

   Algusest peale saadi mootorist kätte üle 70 hj, mis võimaldas tehnilistesse andmetesse peagi sisse kirjutada arvu „76“. Margil õnnestus edendada kinniste kerede ehitusmeetodeid sel määral, et peamise mudeli Super-Six lahtise ja kinnise kere hinnavahe oli kõiges 100 dollarit. Lahtisi autosid eelistasid inimesed eelkõige odavama hinna tõttu.

   Aasta 1926 ei olnud Ameerika Ühendriikide autotööstusele tervikuna kuigi edukas – juurdekasv kahanes pea olematu 1,3 %-ni. Osal firmadest läks aga lausa kehvasti. Hudson Motor Car müüs 227 508 autot, mis tähendas 15,5% langust. Nii Buick kui Dodge vuhisesid Hudsonist mööda, jättes ta aasta kokkuvõttes viiendale kohale. Chevrolet ja Ford olid teadagi püüdmatud.

   Ligi 160 tuhat autot mainitud kogusest kuulusid odavamasse mudelkonda Essex Six ja kuna seda marki autode läbimüügi kasv oli praktiliselt võrdne riigi keskmisega, kandis tagasilöögi kogu raskuse mudel Hudson Super-Six (-36 %).

   1926. aasta tõi uudised 3 miljonit dollarit maksma läinud keretehase avamise ja iseäranis pidulikuna mõjuva Brougham-kere (pildil) näol. Kered ehitati mõistagi harjunud moel, saarepuidust raamistikule kinnitatud alumiiniumplekist. Kinniseid 4, 5 ja 7 istmega keresid pakuti kokku kuut tüüpi, domineerisid nelja uksega kered.

   1926. aasta mudel oli viimane „vana kooli“ Hudson. Järgmisel tõrjus selle välja nelja tolli võrra madalama, sihvakamana mõjuva kerega järglane, millel olid all vähendatud mõõduga rattad. Vahetati välja tagavedrustus ja hakati pruukima neljarattapidureid.

   Ulatuslikult ümber ehitatud mootori töömahtu ei suurendatud, küll aga kasvas võimsus lausa 91-92 hj-ni. Seda on kuni tosina hobujõu võrra enam, kui pakkus 1930. aasta 3,5liitrine reaskaheksane mudelil Hudson Great Eight. Teateid selle kohta, et 92hj Hudson suutis saavutada tolle aja kohta silmapaistva kiiruse 160 km/h, tuli riburada pidi.