Taustapildil on Jensen C-V8

Vennad Alan ja Richard Jensen süüvisid autoehitusse juba 1928. aastal, kui valmis sai nende väike,  Austin Sevenil põhinev erimudel. Hoopiski tõsisem oli 8 aasta möödudes valminud Jensen 3½ Litre, mida käitas Fordi kaheksasilindriline jõuallikas. 1938. aastal jõuti koguni 4,5liitrise Jensenini, mille reaskaheksane võeti USA margilt Nash.

  Pärast sõda pandi Jensenitele Meadowsi kuuesilindrilised mootorid, osalt ka Austini omad. Kokku ehitati neid piiratud arvul, 1957. aastani arvatavalt umbes 88 vanamoelist sõidukit. Paralleelselt käis sootuks moodsama kupee projekteerimine ja katsetamine.

  Tegu oli puhtatõulise GT-autoga, millele Austini neljaliitrine andis viiekümnendate keskpaiga konteksti sobivad kiirusomadused. Kupee kere valmistati uudsest materjalist, klaasplastist. Jensen 541 jõuallikas arenda kas 130 või 140 hj. Täiustatud 541 R-i käigukastile lisati kiirkäik ja piduritrumlid tõrjuti ketaste poolt välja. 451 S-il (1960) oli uudiseks USA automaatkast Hydra-Matic.

  Uus mudelikond võimaldas müüa 60-80 autot aastas, ehkki hind küündis enam kui 2800 naelsterlingini. Tollased Jaguari sportautod maksid 1300-1600 naela. Kokku läks kupeesid 8-9 aastaga kaubaks 546 ja Jenseni tuntus kasvas aastakümne lõpuks tublisti. 

  Mudeli 451 järglane oli aastatel 1962-1966 kolmes erinevas teostuses ehitatud kupee C-V8. Mark I sai Chrysleri 5,9liitrise mootori võimsusega 330 hj. See kergitas tippkiiruse 210 km/h-ni. Hiljem kasutati 6,3liitrist mootorit, aga selle võimsus (samuti auto kiirus) jäid samaks. Auto neli esilaternat võimaldasid seda juba kaugelt eristada mudelist 451.

  Kere oli endiselt klaasplastist, kuid uksed tehti alumiiniumist. Suur võimsuslisa nõudis veermiku tugevdamist. Pole imeks panna, et väike ettevõte ei arendanud paralleelselt välja avaautot. Siiski eksperimenteeriti üheainsa lahtise autoga, mida soovisid osta kaks härrasmeest. Auto müüdi admiraliteedis ametis olnud Peter A. R. Carringtonile, kellest sai hulk aastaid hiljem Suurbritannia välisminister.

  Lord Carrington polnud rahul auto originaalvärviga ja ta laskis kere üle värvida, teha pehme katuse tumedamast materjalist ning katta algselt naturaalnahaga üle tõmmatud armatuurlaua pähklipuiduga. Lord vahetas ainulaadse sõiduki 1967. aasta veebruaris uuema vastu, mis sai nimeks Interceptor.

  Jenseni diilerile meenus, et 1965. aasta suvel oli lahtisele Jensenile silma heitnud keegi Philip Southall Birminghamist ja pakkus talle sõidukit esimesena. Ost toimus viivituseta. Teine omanik kasutas autot iga päev kuni aastani 1973, hiljem aga aeg-ajalt. Kolmandaks omanikuks osutus Philip Southalli väimees, kes sõitis selle Jenseniga kuni 2017. aastani.

  Üks ainulaadsemaid sõidukeid Jenseni ajaloos pandi oksjonile 2020. aasta sügisel Londonis, hinnaks oli määratud 150-180 tuhat naelsterlingit. Selle hinna eest autot müüa ei õnnestunud ja hetkel pole  teada, kas seda on juba mõnel tänavusel oksjonil pakutud.

  Kõnealusel 1965. aastal peetud Suurbritannia rahvuslikul autonäitusel kirjutas Jensen oma nime suurte tähtedega sõiduautode üldisse arengulukku. Nimelt pandi vaatamiseks välja mudeli C-V8 kere alla peidetud nelikveoline prototüüp FF. Järgnenud seeriamudel sai originaalist sootuks kaunima, Itaalias kujustatud kere.

  Kupee oli seda väärt, sest seeriasse läks maailma esimene nelikveoga normaalkõrge sõiduauto. Nelikveoskeemi oli välja töötanud Harry Ferguson Research, aga blokeermisvastased pidurid saadi Dunlopilt. Kere tehti sel puhul terasplekist, esialgu valmisid need Itaalia kerefirmas Superleggera Touring, edaspidi aga viidi tootmine üle margi West Bromwichis paiknevasse tehasesse.

  Keeruka mehaanilise osa mahutamiseks tuli telgede vahet 10 cm võrra pikendada. Sujuva väljanägemisega kere jäi sellegipoolest 2 lisaistmega tüübiks ega muutunud  neljaistmeliseks.

  Mudel FF maksis tervelt 5340 naela ühe vedava rattapaariga teisiku Interceptor 3743 naelsterlingi vastu. Sellest, samuti keerukusest ja komponentide kättesaadavusest  ka suuresti erinevad toodanguarvud, 320 FF-i 6639 Interceptori ja SP vastu. Kümne aastaga kallinesid kõik autod Suurbritannia turul suurel määral, nõnda müüdi tagaveolisi lõpuks koguni 8334 naela eest.

  Jenseni ajaloo tollele perioodile, mis lõppes 1976. aastal, pani punkti siiski mitte 385 hj arendava mootoriga SP. Suure lootusi pandi hoopis kaheliitrise Lotuse mootoriga odavale mudelile Jensen-Healey. Neid 140hj autosid ehitati nelja aasta vältel tervelt 10 554 eksemplari, aga ikkagi sootuks vähem kui loodeti. Marginimi ilmus taas 1983 aastal ja oli kasutusel 9 aastat.